Meie Montessori koduõpe

Tere jälle üle pika aja! :)

Viimasel ajal on järjest kasvanud soov jälle kirjutada oma blogisse, just meie enda elust, oma mõtete ja sõnadega, väga vabas vormis, mitte Eesti Montessori Ühingu blogisse.

Väga kahju on, et see armas pere-blogi, meie paradiisi saar, on nii kaua täiesti unustatud olnud. Tegelikult rohkem kui pool aastat, ja tegelikult vist juba aasta aega, kui ma Eesti Montessori asjadega hakkasin tegelema. Viimane poolaasta on olnud uskumatult kiire ja töökas, palju on tehtud (rohkem kui 10 koolitust korraldatud, lisaks kõik muu juhatuse töö), palju uusi kogemusi ja muljeid, aga üks hetk, kui esimene eufooria oli üle läinud, taipasin, et see võtab terve mu vaba aja, ja mitte et ei meeldiks, vaid - prioriteedid, prioriteedid!.. Mis siis on mu prioriteet?! Milleks ma üldse selle kõigega tegelen? Ikka oma laste ja oma pere nimel. Aga hakkasin tundma, et lapsed ja pere hakkavad pigem kannatama.

Nii et ühel hetkel oli väga selge see, et pean natuke oma tööülesandeid muutma, elu natuke ümber korraldama, et oleksime kõik jälle rohkem harmoonias ja prioriteedid oleksid paigas.

Päevad ma ikka veedan lastega, aga kuna kõik õhtud on nii hõivatud olnud, siis kõige rohkem tundsin, et kannatab meie Montessori koduõpe. (Tahtsin panna jutumärkides seda väljendit, aga - miks? :D Vist selle pärast, et Eestis see pole veel eriti tuntud teema. Samas, see postitus hakkab olema just sellest kui päris meie koduõpe on.) Sest see ka tegelikult nõuab pidevat õppimist, lugemist, uurimist, otsimist, planeerimist ja ka teostamist. Ehk - aega.

Mu soov on siis jälle põhjalikumalt sellele keskenduda, ja see sisaldab ka oma blogisse kirjutamist. Blogi on nii hea koht kus peegeldada, panna kirja oma mõtteid, saavutusi (nii enda kui laste) ning mõnikord ka läbikukkumisi või muresid. (Ma üldiselt olen see tüütu ülipositiivne blogija. :D Kui kirjutan muredest, siis selleks et postituse lõpus jõuda lahenduseni.) Aga usun (ja selle pärast otsustasin kirjutada eesti, mitte inglise keeles), et meie kogemusest oleks huvitav lugeda ka teistele, kes Montessori koduõppega on alustanud või on sellest huvitatud.

Just hiljuti osalesin kahe-nädalasel intensiivsel kursusel - AMI (rahvusvaheline Montessori ühing, mida alustas Maria Montessori ise) Assistendi (õpetaja abi) kursusel (vanusele 3-6a), mis esimest korda toimus Riias. Nüüd mul on ka ametlik AMI Assistendi diplom.

Kuigi kursus oli põhjalik ja intensiivne, ausalt öeldes polnud seal minu jaoks otseselt midagi uut (muidugi väike detail siin ja seal ikka), olin enne juba nii palju uurinud ja lugenud Montessori meetodi kohta. Kõige huvitavam oli lapsevaatlus autentses Montessori lasteaias. Enne polnud ma seda päris-elus näinud. Mõtted kursuse käigus olid igasugused. Kõik teised mu ümber muudkui tegid plaane, et minna Montessori õpetajaks edasi õppima ja lasteaedu avada. Hakkasin ka mõtlema, et nagu peaks?.. Kuna AMI koolitaja räägib, et see on ainuõigue ja parim koht laste jaoks. Millega mingil määral olen ka nõus, vähemalt kui rääkida institutsioonidest, lasteaedadest jne.. Aga ma kuidagi ei saanud rahu. Mingit koduõpet, "kodu-Montessorit", AMI muidugi ei tunnista üldse. Saan ka sellest aru, kuna nad on keskendunud ainult sellele täiuslikule Montessori-keskkonnale, mis ongi väga oluline kui luua autentset Montessori lasteaeda. (Sest kui midagi on puudu, siis see võib olla väga oluline osa ja siis see ei toimigi.) Aga samas - ma olen alati koduõppe suhtes olnud pigem positiivselt meelestatud. Isegi päris koolieas, aga kindlasti eelkoolieas. (Olen alati olnud veendunud, et kuni koolini on parim koht laste jaoks kodu.) Lisaks olen osalenud ühel Montessori koduõppe kursusel, mida teeb Aubrey Hargis - ta on AMS (Ameerika Montessori ühingu) haridusega ja õpetab kodus oma lapsi, kes on juba 6-12a vanuses. Sealt sain nii palju inspiratsiooni, eriti suheldes teiste inimestega, kes õpetavad oma lapsi kodus, ja olen täiesti kindel, et see ON võimalik ja Montessori koduõpe on päris ja saab olla väga kvaliteetne. (Ja ei, see ei tähenda, et kodus peaks olema täiuslikult varustatud Montessori klass kõikide vahenditega ja lapsevanem peaks olema Montessori õpetaja haridusega.)

Mulle tundub, et AMI sellest lihtsalt midagi eriti ei tea, ja eks nad ei peagi teadma, nad keskenuduvad oma asjale, aga on terve maailm täis inimesi, kes õpetavad oma lapsi kodustes tingimustes kasutades Montessori meetodit, nende hulgas ka mina. :) Ja sellest tahangi kirjutada.

Kindlasti on need, kes arvavad, et see pole võimalik ja pole sama kvaliteetne kui Montessori klass. Jah, see kindlasti pole täpselt sama. Klass ongi kodust väga erinev. Minu arvamus aga on, et kodu on parem. ;) Või vähemalt - et nii ühel kui teisel on oma plussid (ja ehk ka miinused) - ja igaühe enda valida, mis talle rohkem sobib.

Kui me läksime sinna Montessori lasteaeda 3 tundi järjest lapsi vaatlema - ma ootasin, et saan seda WOW tunnet, kui imeline ja eriline kõik on. Aga ei saanud. (Ja see ei olnud lasteaia süü, lasteaed oli hea ja AMI tasandil.) Ei, ikka oli väga tore.. Näha kuidas lapsed tegutsesid seal nii iseseisvalt - hommikul kaks umbes 5-aastast last tulid ja hakkasid iseseisvalt kahekesi matemaatikaga tegelema - õppisid suuri numbreid - üks valis numbri, näiteks 1467, ja teine otsis just sellise koguse helmeid (Montessori vahend), et päris elus katsuda, kui suur see number on. Ja nii valisid järjest uusi numbreid tuhandetes ja tegutsesid rohkem kui pool tundi. Või teised umbes 4-5 aastased tüdrukud kirjutasid üksteisele vihjeid - täiuslikult ilusa käekirjaga (ehk kursiivis) - üks kirjutas sõnu ja teine otsis klassist seda, mis kirjutatud. 3-aastased töötasid väga kaua näiteks geoomeetriliste kujunditega, otsides 6 erinevat kolmnurka jne. 2,5-aastased ise tõstsid endale hommikuputru ja peale söömist läksid ja pesid enda nõud ära ja koristasid keskkonna täielikult ära. Õpetajaid polnud peaaegu vaja, nad liikusid ruumis ringi vaikselt ja suunasid või aitasid ainult mõnel korral.

Päris imeline, eks, vähemalt kui võrrelda tavalasteaiaga? Ma küll tavalasteaedadest midagi väga palju ei tea (tunnistan ausalt), aga tuginedes sellele mida olen kuulnud ja lugenud on see, et ma arvan, et laste jaoks on parem olla kodus, ja seda isegi ilma Montessorita. Juba siis kui lihtsalt olla lastega kodus ja toetada neid, nendega tegeleda, on see juba parim keskkond parimaks laste arenguks.

Nii, aga teised siis ütlevad, et Montessori lasteaed oleks veelgi parem koht.. Aga kuidagi, selle vaatluse ajal, isegi kui kõik oli tore, ma kogu aeg mõtlesin, et saan seda sama pakkuda lastele ka kodus. Ok, jälle - mitte täpselt sama, kuna mõned asjad kindlasti on kodus teistmoodi, aga märkasin palju ka seda, mis kodus on palju parem.

Montessori lasteaeda nimetatakse Laste Koduks (Casa dei Bambini, Children's House) - kuna see on loodud võimalikult kodu keskkonna moodi. Isegi meie kursusel õpetati, et vansues 0-6a lapse jaoks kõige olulisemal kohal on perekond ja vanemad. Lisaks, lapsed selles vanuses on individualistid - ehk eelistavad töötada iseseisvalt ja üksi. Muidugi, sotsialiseerumine on vajalik, samas olen väga kindlalt seda meelt (mida rohkem olen koduõppe kohta kuulnud ja lugenud), et kodused lapsed saavad palju rohkem ja rikkamat sotsialiseerumist kui lapsed koolis ja lasteaias. (Meie suhtleme erinevate inimestega ja iga päev on meie jaoks uus võimalus kogeda midagi uut. Lasteaias või koolis laps veedab aega täpselt samade inimestega iga päev.) Samas on võimalik sotsialiseerumist reguleerida - veeta aega teiste inimestega just nii palju kui konkreetsele lapsele või perele kõige paremini sobib. Montessori ongi individuaalne lähenemine igale lapsele - aga mitte kuskil see ei saa olla nii individuaalne ja lapsest lähtuv kui kodus, oma vanemate poolt.

Montessori õpetajad ja spetsialistid alati rõhutavad, et Montessori meetodil pole kõige olulisem see, mida täpselt laps õpib (ehk õppekava, konkreetsed teadmised või faktid), vaid see, et laps õpiks KUIDAS õppida. Kõige olulisem on see, et me me järgiksime last (follow the child on Montessori moto), et laps saaks iseseisvaks, ka iseseisvaks õppijaks, et ta oskaks ise valikuid teha ja oma huve järgida, et ta oskaks keskenduda, et teda juhiks oma sisemine motivatsioon ja huvi õppimise vastu. Kui laps armastab õppimist, tahab kogu aeg uurida, areneda ja kasvada (ka juba täiskasvanuna), teab mis täpselt teda isiklikult huvitab, kui temast on saanud täisväärtuslik, kohanemisvõimeline oma ühiskonna ja kultuuri liige, siis minu meelest Montessori eesmärk ongi saavutatud.

Just selle pärast ma ei muretse nii väga, et kodus mõni vahend on puudu või mõni esitlus pole täiuslik. Kui kõige olulisemad asjad on paigas, siis see ongi see, mis loeb.

Et oma lapsi Montessori meetodi järgi kodus õpetada, pole vajalik ametlik Montessori haridus. Samas, muidugi on vajalikud teadmised, ja mida rohkem õpime, seda rohkem saame aru, kui palju veel vaja juurde õppida. Ise enda kohta näiteks tunnnen, et põhiteemadega (nagu lapse areng, lapsevaatlus jne) on korras, aga nüüd on natuke puudu just teadmistest vahendite ja esitluste kohta. Selged on need vahendid mis on siiani meil kasutusel olnud, aga kui vaatan edasi, siis keel ja matemaatika tundub üsna tume ja keeruline pilt. Aga see kõik on lahendatav. (Veebikursused, on võimalik ka osta albumeid, kus kirjas esitlused jne.)

Kindlasti on palju neid, kes on lasteaia-usku, kes arvab et lasteaed saab pakkuda lapsele midagi paremat, aga igaühel oma valikud. Ma valin kodu ja oma mitte-ideaalse Montessori mitmel põhjusel. Hetkel Eestis polegi üldse (AMI) Montessori lasteaedu. Aga kui tekiks, siis ma ka veel korralikult mõtleks, enne kui oma lapsi sinna viiks. Kodus meil on võimalik elada täiesti loomulikku elu (minu jaoks see aeg lastega, millal ma nüüd kodus olen, on lihtsalt parim aeg mu elus! Kuigi see on raske ka), saame elada, ärgata, süüa oma rütmis ja oma vajaduste järgi, valida mida ise teha iga päev - kas terve päev ainult diivani peal raamatuid lugeda, minna sõpradega kohtuma, mere äärde või teatrisse. Ja mis kõige olulisem - me saame olla koos. Laste jaoks vanuses 0-6 lapsevanemad ongi kõige olulisemad. Nad tahavadki meiega veeta terve oma päeva, me oleme nende lemmikinimesed, ja see ei kesta üldse nii kaua. Ma hindan seda aega nii väga ja tahan anda oma lastele seda, mida mina pean parimaks.

Nii emotsionaalne lõpp tuli. :D

Edaspidi siis loodan jagada palju praktilisemalt, reaalsete näidetega, mida ja kuidas me iga päev teeme, ja miks. Loodetavasti järgmine postitus on palju varem kui poole aasta pärast. :)

Aga lisan ka mu mõtted, millisel viisil Montessori lasteaed on erinev kodust, ja lisaks kirjeldan natuke, kui erinevalt saab Montessori koduõpet teha.

Montessori lasteaed:

• Sertifitseeritud Montessori õpetaja, kes valdab tervet programmi, kõiki vahendeid, esitlusi ja tervet meetodit, tihti ka kogemusega
• Tervenisti komplekteeritud klassiruum, kus on kõik vahendid, ideaalses olukorras ja alati saadaval
• Väga palju lapsi koos erinevates vanustes (Montessori klassis võivad olla umbes 15, aga isegi 30-40 last koos, vanuses 2,5-6(7) aastat) - lapsed kogu aeg näevad, mida teised lapsed teevad - näiteks millega palju suuremad lapsed tegelevad, ja saavad sellest inspiratsiooni, tihti õpivadki teistelt lastelt ja õpetavad väiksemaid - lapsed õpivad väga palju erinevaid sotsiaalseid oskusi, kuidas läbi saada kollektiivis.

• Lastel on kindel päevarütm - varajane ärkamine, et kindlaks ajaks (tavaliselt väga vara hommikul) lasteaeda jõuda, siis kindlalt tagatud töötsükkel, mis peaks olema 3 tundi järjest, mille jooksul lapsed töötavad Montessori klassis vahenditega. Kuid nad ei tööta otseselt 3 tundi järjest - selle aja jooksul ka valivad uut tööd, koristavad ära, suhtlevad teiste lastega, saavad endale snäkki teha, puhata, lugeda, muusikat kuulata jne. Lapsed lähevad õue tavaliselt kõik koos (nagu see on ka tavalasteaias), kus on kas piiratud alas koos õpetajaga või lähevad kuskile mujale kõik koos.

Montessori koduõpe:

• Lapsevanem, kelle teadmised Montessorist võivad olla (on) puudulikud, sellest sõltub koduõppe kvaliteet väga palju

• Koju osta kõiki vahendeid pole väga reaalne, ja ühe lapse jaoks hoida alles kõik vahendeid, mida ta enam ei kasuta või veel väga kaua aega ei kasuta, polegi vajalik - oluline on lapse jälgimine ja nende vahendite soetamine, mis just sellel hetkel või lähiajal vajalikud. Mõne vahendi ostmine võib olla üldse ebaratsionaalne (kui vaadata hinna ja kasu suhet - sest klassis ühte vahendit kasutavad 15-30 last ja nii iga aasta, kodus on võimalik, et üks laps kasutab ühte vahendit ka ühe korra). Palju vahendeid saab ise teha (kuid ka siis tihti peab küsima - kas see sisse pandud aeg ja vaev, koostisosade hind on seda väärt? Kas see saab piisavalt palju kasutust?). Tegelikult koduses keskkonnas (mis ei piirdu ainult oma majaga, vaid avatud on terve maailm) saab mitmeid vahendeid asendada päris-elu kogemuste ja muuga. Klassis see ei ole võimalik, aga kodus on laps-vanem suhe üks-ühele (või 2, 3 ühele), nii et üks laps saab palju rohkem individuaalset lähenemist, mis mõnikord võib asendada ka teatud vahendeid.
• Ühes kodus on tavaliselt üks või paar last, ja tihti nad ei ole ühest vanusegrupist (näiteks üks on 0-3a vanuses, teine 3-6), igal vanusegrupil aga on omad vajadused, mis teeb kõike keerulisemaks (kuidas luua keskkonda, mis sobiks mõlemale jne), samas - isegi sellisel juhul, kui on vähemalt kaks last, siis nooremad vaatlevad vanemaid ja õpivad nendelt, lapsed samamoodi peavad õppima läbisaamist. (Kui on ainult üks laps kodus, siis ta peab saama seda kogemust kohtumistest teiste lastega, mänguhommikutelt ja mujalt.)
  Samas näiteks pere vanim laps ei saa näha, kuidas teised temast vanemad lapsed töötavad vahenditega, mida tema saaks varsti kasutada - ta ei saa "inspiratsiooni". Vanemaid lapsi asendab sellepärast lapsevanem ise - mõnikord võtab ja kasutab mõnda vahendit, mis pole otseselt esitlus, aga lapsevanem ise "mängib", et lapsel tekiks huvi ja vahend "ärkaks tema jaoks ellu".
• Laste päevarutiin on üsna vaba, kõik sõltub lapsevanema otsustest. Võimalik magada nii kaua kui vaja, iga laps saab ärgata oma rütmis. Võimalik iga päev nautida rahulikku hommikusööki jne. Pere saab ise otsustada, milline on päevarütm. Saab sisse viia ka töötsükli (paar tundi selleks, et laps saaks tegutseda iseseisvalt, ise endale tööd leida jne), aga ei pea, sest ka terve päev saab olla üks pikk töötsükkel, kui päev on teistest kohustustest vaba. Mõned pered eelistavad eristada kindlat koduõppe või "kodukooli" aega, millal lapsed iga päev veedavad kindlat aega kodu klassiruumis. Teised aga võtavad palju vabamalt ja järgivad tuju, ilma jne. Õue saab minna nii palju kui soovitakse, kas või terveks päevaks, mitu päeva õues veeta (loodusel on väga oluline koht Montessori õpetuses), saab minna kuhu iganes pere soovib - avastada erinevaid kohti, loodust, minna kohtuma erinevate inimestega - iga päev võib-olla just selline nagu tundub lapse jaoks kõige parem.

Kindlasti erinevusi on veel, aga üldjooned on sellised. Saan aru, et peaaegu iga lause sellest nimekirjast vääriks eraldi seletust, aga sellest tulevadki tuleviku postitused. :)