Kirjutamine ja lugemine Montessori viisil

Meie kodus on põnevad ajad - laps loeb! See on nii tore ja üllatav, et mõtlesin et tahaks jagada seda teekonda, sest tegelikult see on olnud üks päris pikk protsess, eks mõnes mõttes see algab juba sünnist.

NB! Ma jagan oma isiklikku kogemust. Ma pole Montessori juhendaja ning ei kirjuta sellest, mida  tehakse Montessori rühmaruumis.

Veel üks aspekt - kuna ma ise olen lätlane ja lapsed on meil kakskeelsed (kasutame enamasti one-person-one-language meetodit, ehk mina räägin lastega läti keeles ja isaga räägivad eesti keeles), siis õpivad kahte keelt korraga. Õnneks läti ja eesti keelega on üsna lihtne, mõlemad on foneetilised keeled (loetakse just nii nagu kirjutatakse), erinevaid häälikuid hääldatakse suhteliselt sarnaselt, nii et meil on olnud sellega päris lihtne ja ma olen tutvustanud mõlemat kirjakeelt samaaegselt. Ma ei oska öelda, kuidas oleksin teinud siis, kui tegemist oleks kahe päris erineva keelega (nt eesti ja inglise, või eesti ja vene), siis ilmselt peaks valima ühe keele, millega alustada ja pärast, kui kirjutamine mingil määral selge, siis ainult lisama teise keele.
Ja kuna meie laste peamine (ümbruskonna) keel on eesti keel, siis kodus ma ise keskendun rohkem läti keelele, sest eesti keelt nad saavad niigi mujalt. Huvitavalt ongi siis nii, et Adelaide esimesena tegelikult kirjutas ja lugeski läti keeles, kuigi muidu ta räägib rohkem eesti keeles.

Eesti Montessori Ühingu blogis on juba üks artikkel sellest, milline on Montessori lähenemine emakeele õppimisele.

Montessori järgi ma teadsin seda, et tähtede (ja samuti numbrite) sümbolitega kindlasti pole vaja kiirustada. Jah, isegi 1-aastane saab need selgeks õppida puhtalt kuju järgi, aga sellest pole mingit kasu, see ei tee last "targemaks" ning ei õpeta teda kiiremini lugema. Laps peab läbima teatud arenguetapid, mida Maria Montessori juba rohkem kui sada aastat tagasi nii geniaalselt avastas - et kõik lapsed läbivad samu etappe! Sellepärast Montessori meetod sobib kõigile. Aga tasub meeles pidada ka seda, et kõige olulisem on lapsevaatlus ning iga konkreetse lapse jälgimine. Kuigi etapid on tavaliselt samad, läbib iga laps neid ikka omamoodi ja oma tempos.

Laps vanuses 0-3 aastat on mitte-teadlikus perioodis. Ta võtab keskkonnast kõike, ta vajab reaalseid asju, seega - palju sõnavara arendamist, aga mitte tähtede õppimist.
Adelaide on alati olnud suur raamatute sõber. Ta saaks vist minuga koos raamatuid lugeda terve päev.
Umbes 2-aastasena ta hakkas esimest korda raamatus tähti näitama ja minu käest küsima - mis see on? Ja mis see on?
Muidugi, et ma vastasin: "See on täht a. See on täht s." (Kasutades häälikut, ja mitte tähe nimetust - a ja s, mitte aa ja ess.) Ja kuigi sel hetkel tundub, et jah! Laps tahab tähti õppida! Siis tegelikult see päris nii pole. Muidugi peab vastama kui laps küsib. Aga ei pea kohe tähtedele keskenduma - aega on veel palju, aktuaalsemad on tegelikult veel teised teemad.
Tegelikult kõik see elu ja tegevused, mis toimuvad vanuses 0-3 ja ka hiljem, toetavad kirjutamise ja lugemise õppimist. Näiteks Montessori järgi me pakume asju ja tegevusi suunas vasakult paremale - see juba tasapisi õpetab seda, et selles suunas meie kirjutame. Et laps saaks kirjutada, on vaja arendada tema peenmotoorikat, käe tugevust ja seda teevad mitmed erinevad tööd ja mängud, väga palju ka igapäevaelu tegevused. Nii et, on vaja tegeleda kõige sellega ja ei saa hüpata kohe tähtede juurde.

Kui laps räägib juba selgelt ja laia sõnavaraga, siis saab hakata temaga häälikumängu mängima. See on esimene oluline töö selleks et hakata kirjutama - laps peab esmalt kuulma, millistest häälikutest sõna koosneb.
Häälikumängu kohta ma olen juba kirjutanud, sellest palun lugege siit.

Adelaidega ma alustasin häälikumänguga kui ta oli 2,5-aastane (nagu häälikumängu artikli videos näha). Aga näiteks Jasmiina oli valmis natuke enne kolmeseks saamist. Montessori klassiruumis kasutakse häälikumängu jaoks pisikesi asju, mis lastele väga meeldivad. Kui selliseid saab kodus koguda, siis on tore. Meil pigem selliseid asju kodus pole, ma olen otsinud mõned, aga mitte iga tähe kohta, nii et pigem kasutasime häälikumängu jaoks erinevaid igapäeva esemeid - tihti mängisime seda nt laua ääres peale söömist.

Kogu aeg toetasin tema käe tugevdamist ja pliiatsihoidu. Seda toetavad nt Montessori vahend nupusilindrid, samuti erinevad nupupusled, õmblemine, pisikeste asjade kätte võtmine, kindlasti ka kõik igapäevaelu tegevused - noaga lõikamine, lusikaga tõstmine, laua pesemine, voltimine jne jne.

Oluline Montessori kirjutamisvahend on metallkujundid. Need pole geomeetriliste kujundite õppimiseks, vaid laps joonistab nendega. See on väga põnev ja ilus töö, samal ajal tema käsi valmistub juba erinevate tähtede kirjutamiseks.

Siin ta tahtis joonistada väga suure paberi peale, kuid tavaliselt metallkujundite jaoks kasutakse väikest paberit, sama suurt nagu kujund ise
Kõver joon, millega kujundit pärast "värvitakse" aitab valmistuda kirjatähtede kirjutamiseks. Sellisega sai Adelaide hakkama umbes 3,5-aastaselt

Adelaide oli juba päris osav häälikumängu mängija ja ikka küsis tähtede kohta. Seega ma ostsin (Lätist) liivapaberitähed. Umbes 3-aastaselt tema huvi järgides hakkasin neid talle tutvustama, ja üsna mitmed ta ka õppis ära. Ta katsus tähte, ütles seda ja siis nimetasime, millised sõnad selle tähega algavad.
Ma alustasin tähtedega, sest kartsin hiljaks jääda, aga tagantjärgi vaadates saan aru, et ilmselt oleks võinud ka oodata. Teadsin seda, et kui lapsel on käes see päris õige huvi ja õige aeg tähtede õppimiseks, siis peaks läbi käima kõik tähed suhteliselt kiiresti (nt paari nädala jooksul, aga kindlasti mitte mitme kuu jooksul või veelgi kauem). See ei käi nii, et üks nädal me õpime A ja järgmine B. Kui lapsel on suur huvi käes, siis ta mäletab neid väga kergesti.
Tähtede õpetamiseks saab kasutada kolmeetapilist õpetust.


Adelaide õppis päris mitmed tähed ära, aga siis see huvi lahtus ja me ei teinud seda rohkem. Eks see polnud tegelikult õige hetk. Vahepeal tulid teised huvid, näiteks hoopis loendamine. (Loe tundlike perioodide kohta.)

Adelaide "kirjutab", vanus 3 aastat ja 4 kuud

Ma isegi unustasin häälikumängu ära vahepeal. Aga kui ta oli umbes 3,5-aastane ja ma tundsin, et huvi kirjutamise vastu hakkab uuesti kasvama, siis hakkasime uue hooga häälikumängu mängima - ja seekord juba nii, et ta üritas ära tunda häälikuid mis on sõna sees - ehk varsti hakkas ära tundma millistest häälikutest sõna koosneb.

Kui ta sellega oli juba päris osav, siis võtsin välja ja tutvustasin talle ladumistähti (need on jälle ostetud Lätist, saadaval ka Etsy's). Alguses näitasin ette kuidas ma sõna kokku laon, siis tema proovis. Esimesed katsetused ei meenutanudki päris sõnu, aga teadsin, et selle vahendi puhul kõige olulisem on mitte parandada. Ei tohi isegi lugeda või küsida et tema loeks, mida ta on kirjutanud.
Sest Montessori järgi kirjutamine tuleb enne lugemist, ja see vahend pole lugemiseks. Ta proovib ise, katsetab, et aru saada, millest sõna koosneb ja proovib ise sõnu moodustada.


Huvitavalt ladumistähed ikkagi on olnud selline vahend, mida ta ise kunagi ei vali. Tavaliselt ma olen seda soovitanud, ta on rõõmsalt kuni paar sõna moodustanud ja rohkem ei tahtnud.

Sellised moodustised, mõned kuud enne 4-aastaseks saamist

Aga mõnikord ta moodustas sõnu juba päris edukalt, ainult muidugi märkasin probleemi, et tal polnud suurem osa tähtedest veel selged. Nii et nüüd, vahetult enne 4. sünnipäeva, hakkasin talle jälle liivapaberitähti tutvustama, ja seekord ta võttis neid vastu palju suurema huviga kui aasta tagasi. Nii et, ma usun et oleks võinud ka mitte kiirustada kui ta oli 3-aastane.

Ka numbrite huvi oli samal ajal suur

4-aastaselt kirjutamise huvi oli järsku väga suur. Väga lühikese aja jooksul tal oli suur osa tähtedest selged ning suur ka soov oma käega kirjutada. Seda rakendas nt sõpradele sünnipäevakaartide peale nende nime kirjutades.

Üks esimestest sõnadest, mida ta kirjutas - nora. Ta ise mõtles, millistest häälikutest nimi koosneb ning mina aitasin tal otsida liivapaberi tähti, mida enne kirjutamist veel korrata.

Aga miks siis Montessori järgi me õpetame alguses väikeseid kirjatähti? Meie ühiskonnas on tavapärane see, et lastele õpetatakse esimesena suuri trükitähti, vist sellepärast, et neid on natuke lihtsam kirjutada. Samas, see pole üldse loogiline, sest kui me vaatame ringi, milliste tähtedega on enamus tekstidest meie ümber kirjutatud? Ikka väikeste, mitte suurte tähtedega. Suur täht on tavaliselt ainult sõna või lause alguses, ja ainult mõned suured pealkirjad on suurte tähtedega.
Tavaline vist on see, et lapsed õpivad suured tähed kuni koolini ära, ja siis kui 7-aastaselt lähevad kooli, siis peavad kõike algusest peale õppima - ehk nii lugemist väikeste trükitähtedega kui ka kirjutamist kirjatähtedega.

Maria Montessori jällegi avastas, et lastel on teatud tundlikud perioodid. Tundlik periood keele vastu on vanuses 0-6 aastat, siis õpivad lapsed kirjutamist kergelt ja mänguliselt, see tavaliselt ei nõua suurt vaeva, vaid pakub rõõmu. Alates 6-aastaselt on lastel täiesti teised huvid (on alanud täiesti uus arenguetapp - loe arenguetappidest siin) ning tähtede õppimine pole üldse enam nende huvide sees, nii et see tuleb palju raskemini.
Ta avastas, et võiks algusest peale õppida väikeseid kirjatähti - sest nendega me enamasti kirjutame. Ja siis teised tähed - trükitähed ja suured - tulevad juurde iseenesest. Tulemusena 6-7-aastane laps juba oskaks nii kirjutada kirjatähtedega, kui ka lugeda nii suuri kui ka väikeseid trükitähti, nii et koolis 7-aastasena saab ta tegeleda teiste teemadega, mis teda palju rohkem huvitavad.

Väidetavalt on kirjatähti tegelikult lihtsam kirjutada, sest neid kirjutades kasutame ühte sujuvat liigutust ja ei tõsta pliiatsit paberilt nii mitu korda. Näiteks väikese a saame kirjutada ühe liigutusega, aga et kirjutad A peame isegi kolm korda pliiatsit tõstma. Seega neid on tegelikult palju mugavam kirjutada.
Mulle tundus see lähenemine täiesti loogiline, nii et alustasimegi väikeste kirjatähtedega.

Kokku pandud "issi", aga ühe s-iga ja läti pikk ī on lõpus, aga ma hoian ennast tagasi ja ei paranda. Õigekiri hetkel pole oluline.
On väga raske alla suruda oma sisemist õpetajat, kes tahaks õpetada, kuidas ikka õigesti peaks olema. Aga igasugune lapse parandamine ja viitamine tema vigadele varastab temalt õppimisrõõmu kohe ära. Peab meeles hoidma, et õppimisrõõm ja edutunne on olulisem kui see, kas hetkel on midagi kirjutatud õigesti või valesti. Pole vaja muretseda - see on ju alles algus, ees on veel aastaid, kus me saame ette näidata oma eeskujuga, kuidas kirjutatakse õigesti.
Kui ma nägin, et ta mõnda tähte alati pani vastupidi või kirjutas valesti, siis muuseas mingil teisel hetkel pakkusin talle jälle katsuda seda liivapaberitähte. Aga mitte nii, et ta tunneks et on teinud midagi valesti ja ma parandan teda. (Kuigi pean tunnistama, et mul ei õnnestunud see alati. Ikka kippusin mõnikord parandama.)

Iseseisvalt kirjutatud "issi"
Mõnel teisel korral andsin uuesti s proovida, et meelde tuletada, mispidi see käib. Seda, et sõnas issi on kaks s, näitan siis kui ise mõnikord seda sõna kirjutan. Või hiljem näeb raamatus, et issi on alati kahe s-iga.

Kuna ta tahtis kirjutada enamasti just ise oma käega, aga tähekujud tulid välja igasugused, siis pakkusin ka kirjutada joonte vahele. Eriti selleks, et aru saada, et nt a on lühike täht, aga d on pikk. Talle väga meeldis, kirjutas terve lehe kohe täis ning teise veel, ja ma arvan et see aitas.


Mõnikord ikka kutsusin kasutama ladumistähti ka, kuna see on nii hea vahend selleks ajaks kui oma käsi veel nii kindel pole. Kuigi mäletan koolitusest, et ei peaks oma poolt ette näitama, mis sõna ta peaks kirjutama, ta võiks ikkagi ise välja mõelda. Aga kuna tal muidu huvi polnud väga suur, siis proovisin pakkuda ka nii, et korvis olid väikesed esemed ja ta pani kokku nende nimetusi.


Ja sõnad on nüüd juba täiesti arusaadavad!

Adelaide tundis ära väikeseid kirjatähti juba väga hästi. Aga mõnikord ta küsis kuskil nähes, mis mõni suur täht on, nii et muidugi vastasime, et see on suur A täht ja see on suur S jne, aga mitte sellele liigselt keskendudes.
4,5-aastaselt jõulude ajal aga ta võttis ühe raamatu ja hakkas lugema: A..A..S.. mis täht see on? 
Vastasime selle tähe kohta, mida ta veel ei teadnud, ja nii lugeski esimese sõna kokku! See juhtus meile üllatuseks, sest ma olin just mõelnud, kuidas täpselt neid trükitähti tutvustada, et ka lugeda saaks..
Aga täpselt pool aastat peale seda kui ta kirjutama hakkas, just nagu Kerli-Kristi oma artiklis on kirjutanud, ta hakkas ise lugema.

Ta on õppinud suurema osa trükitähtedest - nii suured kui väikesed - lihtsalt nii, et küsib meie käest ja kui paar korda on küsinud, siis juba mäletab.
Nii et see tuli üllatusena, aga samas olin alati seda ka uskunud - et kui esimesed tähed on selged ja laps suudab neid kokku lugeda, siis ka teised tähed tulevad iseenesest.

Lugemise toetamiseks oleme mänginud selliseid mänge:
  • Siis kui ta oskas tähti, aga ei lugenud neid veel kokku. Panin 3-4 eset ette, neid nimetades, nii et iga asi algaks teise algustähega, näiteks: käbi, siga, tigu. Ütlesin et mul on saladus, ma mõtlen ühest neist asjadest ja tahaks talle kirjutada vihje, millist ma mõtlen (hästi põnev!). Hakkasin kirjutama näiteks s , ta kohe tundis ära ja ütles: siga! Selline mäng andis talle esimese edutunde, et ta oskab lugeda seda, mida mina olen kirjutanud.
  • Siis kui ta oskas tähti kokku lugeda. Kirjutasin väga aeglaselt sõna, nii et ta istus minu kõrval ja luges samal ajal - k... a... l...a.... Kui mina sõna olin lõpuni kirjutanud, ta juba hõiskas: kala! Ja viis lipiku, kuhu selle kirjutasin, ja pani oma kalakujukese juurde.
  • Siis kui iseseisvalt oskas lugeda juba sõna. Mängisime nukkude ja nukumajaga (saab teha sama ka nt loomade ja farmiga) - kirjutasin talle lipiku peale väikesed laused, nt "istu diivani peale", tema luges kokku ja pani nuku diivani peale.
    (Esimesed sõnad, mida laps loeb, võiksid olla lihtsad - kahesilbilised, ilma pikkade täis- või kaashäälikuteta.)

Nende mängude käigus ma siis kirjutasin ise väikeste kirjatähtedega. 

Esimene iseseisvalt kirjutatud lause, vanuses 4 aastat ja 8 kuud.
"adelaide ja isi nmī on dānial" ehk Adelaide ja issi nimi on Daniel.

Kõik see on nii põnev! Vaadates tema esimest lauset, ma näen, et millalgi peaks ette näitama, et on oluline sõna omavahel kokku kirjutada ja sõnade vahele jätta ruumi, et oleks arusaadav kus sõna algab ja kus lõpeb. Samuti kordama mõne tähe kirjutamist, nt m ja n.
Ja millal ja kuidas tutvustan, et lause algab suure tähega ja lõpeb punktiga? :) Seda pean veel ise uurima.

Lugemise toetamiseks plaanin teha väikeseid Montessori raamatuid, mida kasutatakse Montessori klassiruumis. Sellise päris alguse jaoks on raske leida just sobilikke päris raamatuid. Aga saab ise teha last huvitava teema kohta väikese raamatu, kus iga lehekülje peal oleks pilt ja alguses sõna ühendus, näiteks: päike paistab, ja hiljem väikesed laused.

Aga ma usun küll, et paari järgmise aasta jooksul tema käsi kasvab kindlamaks, tähtede kujud korralikumaks, ja ta saab siis juba päris raamatuid ise lugeda, ja siis avaneb talle terve maailm. ❤

Ma lisan, et tähtedega tegutsemine on olnud vaid pisike osa meie igapäevaelust. Suurem osa ajast möödub ikkagi lastel koos mängides, meil raamatuid lugedes, õues käies, meisterdades ja joonistades, koos köögis tegutsedes jne. Põhimõtteliselt ta on õppinudki ise, mina vaid toetan, kui tal parasjagu huvi on.

Adelaide kirjutas Jasmiina nimepäevaks koogikaunistuseks sildi


Comments

Popular posts