Jõuluootuse aeg meie Montessori-peres

Jõulud tulevad! 💕 Kas teil on juba jõulutunne? Mäletan mitu aastat tagasi, et inimesed ümberringi muudkui rääkisid, et neil "pole mingit õiget jõulutunnet". Meenub ka lausa 6 aastat vana mu enda blogipostitus sel teemal. Mida on huvitav endalgi lugeda, sest näiteks seal ma kirjutan, et õige jõulutunne peabki tulema alles jõuluõhtul, mitte oluliselt varem, ja et meie lastel hakkab kindlasti käima jõuluvana. 😅

Nii et - juba sellest on näha, et asjad muutuvad. See, mida te keegi otsustate teha jõuludega täna ja praegu, ei tähendagi, et täpselt see sama jääb kestma aastateks. Võib-olla kestabki, võib-olla kasvame hoopis ja tuleb asemele midagi muud. 

Teine, mida sealt saab lugeda - et väga palju sõltub sellest, mida ja kuidas oleme ise kogenud enda lapsepõlves. Nagu ikka Montessori ja austava vanemluse teemadel - esiteks peame vaatama enda sisse, mis seal peidus? Eks seda saab nimetada ka teadlikuks vanemluseks. Et mõtleme üldse, MIKS me midagi teeme. Miks just niimoodi. Kust see tuleb? Mis väärtust see annab edasi?

Meie enda kogemused, mälestused, traditsioonid.. See loeb alati, aga jõulude ajal vist eriti. Sest enamusel meist (ma loodan?) see ikkagi on olnud imeline ja maagiline aeg, võib-olla isegi aasta kõige erilisem aeg, ja kui meil on tugevad positiivsed mälestused oma lapsepõlvest, siis meil on väga suur tung neid ka oma lastele edasi anda.
Ja peabki, traditsioonidel on väga suur jõud, olen sellega nõus. 
Samas, ei peaks me mitte igat traditsiooni jätkama. Isegi siis (!) kui kunagi meile endale need lõid ilusaid mälestusi. Võib-olla need ei sobitu enam tänapäevaga.. Kas ühiskonna või meie enda väärtustega. Nii et peabki endaga sellel teemal vestlust pidama, ja ilmselt kõik vastused ei selgugi kohe, vaid ajaga. Ja see on ka ok. 
Ja jälle neil, kellel ei ole nii ilusaid mälestusi, äkki on hoopis valu ja tühjus seal.. Sealt on ilmselt veelgi raskem ehitada enda pere jaoks midagi uut, sest kust üldse alustada?

Traditsioonid, aasta rütm, see, et iga aasta teeme midagi just ühtemoodi - laste jaoks see on äärmiselt oluline, sest loob sidet meiega, nende pere, esivanemate, rahva ja kaasmaalastega. Toob teatud rahu ja turvalisust. Isegi juba pisikeste lastega traditsioonid loevad! Sest kuigi võiks arvata, et nad hiljem ju ei mäletagi, kuidas nende esimestel eluaastatel jõule peeti, nüüdseks me juba teame, et see on veelgi olulisem, sest kõik muljed ja tunded filtreerimata viisil salvestuvad nende pikkaajalisse mällu ja see saabki osaks nende olemusest terveks eluks.

Et ma ei peaks siin Montessori teooria kohta liiga pikalt kirjutama, alustan sellega, et soovitan absoluutselt kõigile, keda huvitab Montessori ja jõulude teema - vaadata seda loengut/vestlust jõuludest, kus sellest kõigest algusest lõpuni räägivad kaks Montessori juhendajat - Ruth Maria Roosi-Ott (AMI 3-6) ja Eliisa Silmet (AMI 0-3). Eriti väärtuslik on see vestlus sellepärast, et nad mõlemad on suurimad NII Montessori KUI jõulude fännid. Vaadatav siin: Montessori-sõbralikud jõulud.

Nii et mina praegu siin ei kirjuta nii palju teooriast, vaid just ja ainult meie enda perest. Kuidas siis nüüd - 6 aastat hiljem, me jõule tähistame. 

Tänaseks on meie peres juba kolm last - 6,5-aastane, kohe 5-aastane (arvasin, et temast saab meie jõululaps, aga otsustas olla hoopis-vana-aasta-lõpu-laps) ja 2-aastane. 
Ja ei, kui alustada sellest ajaloolisest postitusest ja mis on muutunud - siis jõulutunne ei saabu meile jõuluõhtul, vaid see hakkab juba praegu, novembri keskel küpsema. Mõelgem vaid! KUI rikkalik on meie elu nüüd. Võrreldes meie enda, vähemalt minu enda lapsepõlvega. Mitte et minul oleks midagi halvasti olnud - ei, arvan, et täiesti keskmine, hea pere - olid piparkoogid, kingitused, jõuluvana. Kunagi ka šokolaadist Advendi kalender ja kingisoovide nimekirjad. 
Aga päris nii rikkalikult nagu nüüd.. Kus terve detsember on üks suur tähistamine, sussid ja kingitused, üllatused ja väljaskäigud - sellest oli see päris kaugel.
Just mõeldes, mida ja kuidas me nüüd teeme, tuligi päris pikk nimekiri sellest, "kuidas meie jõulutunnet loome". Ja tundsin korraks isegi pinget, et kuidas ikkagi seda kõike detsembri jooksul jõuda?!

Aga vastus ongi selles, et ei peagi kõike jõudma. Me ei pea KÕIKI imelisi asju oma lastega tegema, igasse kohta neid viima ja iga toredat üllatust neile pakkuma. Meie tänapäeva ühiskond ongi liiga külluslik. Kõike on võib-olla liiga palju, isegi head on võimalik, et on liiga palju. 

Nii et jah, jõuan vist sinna, mis on ka üks Montessori põhimõte. Et "vähem on rohkem". Ma ise ka olen kuskil maininud, et tahaks püüelda slow life ehk aeglase eluviisi poole. Lihtsalt, et oskaks ja jõuaks  kõike seda päriselt nautida. Olla kohal. Et poleks seda kiirustamise ja "kõike-jõudmise" stressi. Ja samas, ma pole otseselt minimalist ja mulle väga meeldib tähistada, nii et peangi leidma enda kesktee. 

Huvitav, aga viimase - koroona-aasta jõulud olid minu lemmikud, mis kunagi olnud. Mitmel põhjusel. Peamine ilmselt see, et olin ise jõudnud oma elu parimasse punkti. Palju endaga tööd teinud viimase aasta jooksul, nii et jõudnudki üsna suure selguseni, et mis on siis PÄRISELT oluline. Ja lisaks siis olude sunnil me tegime valiku, et jääme jõuludeks koju. Kuigi tavaliselt me ikkagi oleme sõitnud pika maa jõuludeks kas minu või abikaasa pere juurde. Mis on ka muidugi tore, aga ainult oma perega, oma kodus olla - seda ma nautisin eriti. Vist sellepärastki, et saime teha just nii nagu ise tahtsime, ja jõudsime seda ka nautida.

Kuidas me alustame jõuluootust?

Meie alustame alati 1. Advendi pühapäeval. Siin mängib rolli see, et oleme kristlik pere, ja ka jõulud on siis muidugi vastavalt meie jaoks kristlikud pühad. Muide, ma ise ei ole kristlikust perest pärit, mu abikaasa küll on, nii et minu jaoks see osa on tegelikult täiesti uus. Oleme valinud seda kindlalt ka oma lastele edasi anda, ja eks see on andnud jõuludele väärtust juurde. Nüüd tähendavad jõulud minu jaoks midagi muud kui see kunagi oli.

(Kui kedagi huvitab, kuidas läheb kokku kristlus, religioon, Montessori - siis oma Instagram kontol @montessorihetked olen seda jaganud ja ka salvestanud.)

Enne laste sündi ma ise alustasin traditsiooni, et 1. Advendiks teen ise jõulupärja, mida riputan peauksele. Lisaks muidugi ka 4 advendiküünlat lauale ja kodu ka natuke kaunistatud. 
Tasapisi on nüüd lapsed sellega liitunud, ja eelmisel aastal nad juba kaunistasid jõulupärja täiesti ise (põhja tegin mina). See, et tutvustasin neile liimipüstoli kasutamist (ehk siis tol ajal 5,5- ja 4-aastasele), tegi kõike palju lihtsamaks ja avas nende jaoks palju uusi võimalusi meisterdamisel. Viimastel aastatel oleme järjest rohkem jõulutulesid ka pannud, see on hoopis mu abikaasa hobi, aga tulemust naudime me kõik ja pikalt. 

 

Ideaaljuhul me käiks ka kirikus, kus lisaks on ka tavaliselt kontserdid ja Advendiküünla süütamine, aga lastega pole alati olnud see väga lihtne ja võimalik. Eelmisel aastal isegi õnnestus, äkki sellepärast ka oli nii imeline see jõuluaeg. 

Kuna pole leidnud kuidagi meile sobivat pühapäevakooli, siis olen tahtnud seda kristlikku Montessori haridust neile ise edasi anda. Ja nii palju kui olen jõudnud - lastele see nii väga meeldib! Teadmiseks, et on olemas ka Montessori viis religiooni tutvustamiseks (jälle, kui kedagi see teema huvitaks sügavamalt, siis kirjutage mulle julgelt). Eelmisel aastal valmistasin neile ette sellised jõuluootuse aja kaardid, kuhu juurde käib ka lugude rääkimine terve perega koos. Tegin neid raamatu "Stories of God at Home, A Godly Play Approach" järgi, mis tutvustabki seda Montessori religiooni õpetust ja just kodustes tingimustes. 
See tähendas seda, et igal Advendi pühapäeval istusime üheskoos ümber laua, nende kaartide abil mina ja kõik koos rääkisime neid lugusid (mis viib meid lõpuks jõuluõhtuni), lisaks lugesin ka väga sobilikke lugusid raamatust "Jõuluootus" (Küllike Valk). Väga hea visuaalne täiendus laste jaoks olid ka väikesed jõuluöö kujukesed (ingl.k. nativity scene). Laulsime ka laule ja lõpus süütasime Advendiküünla. 
Väga eriline viis, kuidas üheskoos oodata kristlikke jõule, ja juba kuulsin, kuidas lapsed sellest räägivad ja kuidas seda ootavad.

Aga selguseks siis, et seda me alustasime alles eelmisel aastal. Tundus õige aeg. Eks võib-olla natuke väiksematega saaks ka juba proovida, kuid mitte nii detailselt. 

Kuidas me ootasime jõule, kui lapsed alles väga väikesed olid?

Siin tahakski tegelikult rääkida sellest, et mida väiksemad lapsed, seda lihtsamalt seda kõike võiks võtta. JAH, nagu mainisin, ka nemad vajavad traditsioone ja kõiki neid erilisi toiminguid. Aga peame arvestama laste arenguga, et kus maal nad on. (See ongi see Montessori osa selles kõiges.) Väikesed lapsed on sensoorsed õppijad. Nemad naudivad tõesti kõiki neid reaalseid toiminguid, mis käivad jõulude juurde - aga nad ei vaja pikki seletusi ega ka teoreetilist ootamist, st nad ei vaja kalendrit. Nad elavad hetkes. (Räägin siin siis lastest umbes 0-3a vanuses.) 
Nii et väikeste laste puhul ma ütleks, et ei ole vaja ettevalmistada midagi väga erakordset - aga on lihtsalt vaja teha kõiki neid toiminguid, mida muidu ka teeks ja mis käivad jõulude juurde - aga teha seda lastega koos ja laste rütmis. Näiteks, küpsetada koos, käia jõulukontserdil, laadal, vaadata jõulutulesid, korrastada ja kaunistada kodu, käia kuuse järgi, tuua kuusk tuppa, kaunistada, koorida mandariine, süüa ja valmistada kõiki jõulutoite ja jooke, oodata lund, kuulata ja laulda jõululaule.. Mõelge vaid, KUI palju juba uusi muljeid nii pisikese lapse jaoks! Ja sellest on tema jaoks juba küllalt, see ongi parim, mida saame pakkuda oma väikesele lapsele. Aeglustades, olles tema kõrgusel ja tema rütmis. Nii ta loobki enda jaoks neid esimesi, päris jõulumälestusi.

Muidugi saab väikelastega lugeda jõulu- ja talveteemalisi raamatuid. Aga me lugesime selles vanuses, ja ka teistele soovitan, pigem realistlikest teemadest - kus näidatud päris inimeste tegusid ja jõulud, talverõõmud. Ehk siis väikeste lastega ma tõesti vältisin neid raamatuid, kus väga palju fantaasiat, päkapikud ja jõuluvana jne. Sest seda polegi neil vaja. (Erand on luuletused ja laulud, sest seal nad ikka esinevad kogu aeg.) Mida suuremad lapsed, seda rohkem vaikselt juba saavad ka sellised tegelased sisse tulla, sest nad niikuinii märkavad neid ka mujal. Ja siis saabki arutleda, et kes need sellised on. Meie jaoks peamiselt "lihtsalt sellised raamatute tegelased".

Päkapikud ja jõuluvana

Kui sünnivad lapsed, siis tüüpiline on see, et tublid ja agarad lapsevanemad ei suuda juba oodata, millal saaksid oma lapsega kõike seda toredat koos teha, mida nad vist oma peas ammugi oodanud. Mis on muidugi väga tore. Aga samas mõnikord selline ette kiirustamine. Näiteks, et endal on niiiii lõbusad mälestused sellest, kuidas päkapikud käisid, ja siis kohe, kohe - 1-2-aastasele tahaks seda kõike pakkuda. Unustades, et need enda lõbusad mälestused on ilmselt palju hilisemast east. Ja mitte mõeldes, et millist väärtust annab see juba nii väikesele lapsele?

Meil on kuidagi lihtne, sest minul polnud mingeid päkapikke. Minu teada Lätis polegi seda traditsiooni üldse! Ja minu abikaasal ka pole seoses sellega mingeid erilisi mälestusi. Tema peres tehti seda vist väga minimaalselt kui üldse. Nii et lihtne. Meil pole sellega mingeid emotsioone, ja see traditsioon ei paelu mind ka. 
KUI teil on palju küsimusi päkapikkude kohta ja kuidas ikka võiks teha - siis soovitan veelkord vaadata seda video-loengut, sest Eliisa ja Ruth Maria räägivad sellest (nendest) väga põhjalikult. Ja ei pea kartma, et päkapikud oleksid otseselt keelatud Montessori suhtumisega peredes, sest päris nii pole.
Mida peab lihtsalt endale tunnistama - et kui me väikestele lastele tõsise näoga räägime, et päkapikud eksisteerivad, siis nad seda usuvad (alguses) 100%. Sest väikesed lapsed üritavad mõista, kuidas see maailm toimub, mis on päris ja mis mitte. Sellised pisikesed mehikesed, kes ringi jooksevad jne, ajavad seda reaalset pilti pisut sassi, minu meelest. AGA kordan, et traditsiooni on võimalik jätkata ka nii, et ei räägi lastele, et need oleksid päriselt olemas.

Ja täpselt sama ka jõuluvanaga. Siin aga mul täiega ON ilusad lapsepõlve mälestused. Ja siis ongi alguses raske. Nagu ma 6 aastat olengi kirjutanud - et MISASJA, ikka ma teen jõuluvana! See on ju imeline!

Nii et mõistan, kui sellised emotsioonid on ka teil. Kas päkapikkude või misiganes muu kohta. Kui meil on sügavad veendumused, veel nii emotsionaalsed ja varajasest lapsepõlvest - siis ongi uskumatult suur asi neid muuta.

Aga minu jaoks vaikselt see muutus. Mitte kohe, nagu näha. Mõned aastad ma mõtlesin, et jätan sellise saladuseloori peale - et "võib-olla on kuskil jõuluvana, võib-olla ei ole, ma ei tea, kust need kingitused tulid!" jne. Väga sarnane seal loengul Eliisa looga päkapikkudest. Kindel aga see, et mingi vastuolu enda sees oli ikka.
Sest ma olen kindel selles, et lapsed esimeses arenguetapis (0-6a) vajavad esialgu reaalsust. Et nad püüavad maailma mõista. Nad ei vaja täiskasvanute fantaasiat, selliseid väljamõeldud tegelasi. Nende jaoks juba see päris maailm on piisavalt põnev. Nii et ma ei tahtnud neile tõesti valetada ja seletada, et "kuskil ON jõuluvana ja et tema tõi kingitused.." jne. Samas, alguses oli raske lahti lasta just sellest oma mälestusest. Sest see oli mu peres peamine jõulude atraktsioon. Miski, kus vanemad kõige rohkem vaeva nägid ja tõesti panustasid. Me saime jõuluvanale soki sisse kirju jätta. Ja need kirjad alati nii salapäraselt kadusid! Esimestel aastatel reaalselt tuligi jõuluvana meie koju. Vist peale seda aastat, kus ma märkasin, et tema hääl on imelikult sarnane naabrinaise häälele, ta enam ei tulnud. Aga siis ta helistas mu isale, näiteks! Ja jättis kõige salapärasemal viisil järsku koti ukse taha. Ja ma tõesti olin mitu korda kindel, et see oli tõeline ime. Nii et kokkuvõtteks - ma uskusin jõuluvanasse vist ebanormaalselt pikalt! 😂 Ja päriselt see oligi minu jaoks valus löök, kui ema üks aasta lihtsalt hakkas minuga kingituste ostmisest rääkima. Muuseas, nii tavaliselt. Ma olin mingi 14 vist. 😅 Ja ema ilmselt arvas, et ma ammugi ei usu, ja eks ma muidugi mingil määral ka ei uskunud, aga samas, polnud sellest ka rääkinud. Sellest lapsepõlve muinasjutust oli raske loobuda. Ja see ema järsk ükskõiksus ja see, et ta ühel hetkel sellest mängust lihtsalt loobus, oli isegi sellises vanuses valus. 

Mida aastad edasi läksid, seda rohkem ma hakkasin kahtlema, kas see jõuluvana-lugu, nii nagu meil oli, on tänapäeval enam aktuaalne. Ma usun, et see oli algsena väga armas. Ja kujutan ette, et kunagi.. 100 aastat tagasi, kui ei olnud sellist küllust nagu praegu ja vanematel ei olnud kombeks osta oma lastele hunnik asju, kõiki toredaid mänguasju, mis maailmas olemas - oli tore see mõte, et kuskil just jõuluõhtul üks väga tore ja armas ja lahke inimene tuleb ja toob meile midagi toredat. Just lastele. Et see ei olnud selline õigus, et "peame saame jõuludel kingitusi ja tahan seda ja seda", vaid hea kui üldse oli lootus, et ta midagigi toob.
Ajad on muutunud. See külluse ja materialismi aeg üldse tekitab palju küsimusi kingituste osas - et kui palju neid peaks olema, näiteks? Ja võiks äkki lastele õpetada hoopis seda, kui tore on teistele kinkida, ja kuidas me tahame jõuludel üksteisele rõõmu valmistada.

Kui täiesti aus olla, siis ma ikka pole täiesti lahti saanud sellest soovist, et seal oleks see väike salapära juures. Ja seda me oleme natuke ka jätkanud - just niiviisi, et kingitused ühel üllatushetkel lihtsalt ilmuvad kuuse alla. (Ja muide, abikaasaga teeme üksteisele samamoodi üllatust.) AGA viimastel aastatel oleme ikka varakult lastega jõuluvana teemal arutlenud ja olen üritanud leebelt seda infot anda, et ega ta selline päriselt ei ole olemas. Mu üllatuseks, nad natuke nagu soovisid ise edasi uskuda, ja see on nende valik. Sellisena see on muidugi ok. Aga peamine, et ma ei loo nende jaoks mingit valet kujutlust, mis päriselt ei eksisteeri. Oleme ka arutlenud erinevate riikide kommete kohta.
Ja lisaks - kõike seda salapärast jõuluvana mängu saab ju ikka teha, ainult suuremate lastega (6-12a), kes seda fantaasiat tõeliselt naudiksid ja ise veel juurde mõtleksid (teades, et päriselt ei ole olemas, aga see ei sega ju nautimist).

Advendikalendrid

Nagu osaliselt mainisin enne, siis väikeste laste puhul ma kalendrites mingit kasu ei näe. Ja kuna päkapikkude teema ka meil puudub, siis väga mitu aastat meil lapsed ei saanudki üldse mingisuguseid igapäevaseid üllatusi. 
Jällegi - mõistan, et kunagi oli see 1 mandariin lapse jaoks tõeline suur rõõm. Aga kui me nüüd elame külluse ajal ja terve detsember on iga päev suur kauss mandariine laual, ei näe ma sellel mõtet. 

Ja mis puudutab ootust, siis jälle - ootuse ja imeline tunne tekib ju igal juhul. Nendest samadest mandariinidest, lõhnadest, küünaldest ja tulukestest. Selleks laps ei vaja, et ta sellele kõigele lisaks saaks veel iga päev midagi konkreetset juurde. 

Advendikalendrid on küll juba igasugused. Ja vist mitu aastat järjest ma neid erinevaid jälgisin ja mõtlesin, aga ükski ei tundnud minu jaoks päris õige.
Populaarne on nt jõuluraamatute advendikalender, mida paljud Montessori-pered teevad. Kuna meie võtame alati palju raamatuid raamatukogust, siis on meil traditsiooniks see, et väga ootame juba raamatukokku minemist, kui seal on Advendi alguseks jõuluraamatud välja pandud. Siis viime suure hunniku endale koju, lisaks ka enda raamatud, ja nii need ongi terve see aeg saadaval ja loeme ikka ja jälle neid samu lemmikuid. 
Kuidagi mind see raamatute kalender ei ole nii paelunud. Kuid samas, kujutan ette, et kui varakult selle traditsiooniga alustada, ongi põnev ootusärevus.

Ei meeldi mulle ka sellised kalendrid, kus oleks kommi asemel iga päev mõni kindel "tegevus". Peamiselt sellepärast, et see Montessoriga võib-olla nii väga ei haaku. Eks sõltub ka tegevustest või kuidas seda teha, aga Montessori üks peamisi põhimõtteid on see, et lapsel peaks alati olema valikuvabadus. Nii et mitte, et ta peaks tegema jõulukaarte, näiteks, siis kui ema seda ütleb, või kui advendikalendris oleks kirjas, et just täna teeme. Vaid ta teeb just siis, kui selleks õige tuju ja soov on. Kui laps ise selle tegevuse valib, on see tema jaoks kohe palju suurema tähenduse ja väärtusega.

Nii et mis puudutab igasuguseid toredaid tegevusi, mis ikka on jõuluootuse aja osa, siis need võiksid olla võimalikult vaba graafikuga. Eks päris kõike laps ise ei saagi valida, sest uisutama saab sõita siis, kui see ka vanematele sobib. Aga väiksemate tegudega saaks ikka võimalusel jälgida ka lapse soove ja tal võikski olla terve detsember võimalus kaarte valmistada või piparkooke küpsetada.

Nii et pikalt meil polnudki ühtki kalendrit ja see oli täiesti ok. Aga jälle, eelmisel aastal lapsed olid nii suured. Ja peamine, et mul ENDAL tekis selline tunne, et tahakski teha neile neid üllatusi. Ja see on tõepoolest ka täiesti piisav põhjus - kui endale see valmistab rõõmu, siis miks mitte.
Ma valmistasin neile ette väikesed karbikesed, kuhu iga hommik "ilmus" üks üllatus. Ilmus, aga samas nad kindlalt teadsid, et sinna neid panen mina. Aga tegin sellist üllatuse mängu selle ümber. (Sarnaselt saabki teha ka päkapikkudega! Et tegelikult teavad, et selliseid pole olemas, et see on selline mäng jõuluajal.)

Ja ma läksin kõige lihtsamat teed, mis annab ka kõige rohkem vabadust. :) Iga päev on erinev üllatus, ja enamus on väga lihtsad. (Et ei tekiks ka liiga suuri ootusi ja nõudmisi.) Näiteks, tihti see on isegi lihtsalt üks väike kiri (mõni armas lause) või joonistus. Aegajalt isegi meisterdasin neile midagi, ja see töötas isegi väga hästi - oli justkui inspiratsiooniks, ja siis nad ise soovisid samasugust asja teha. (Nt tegin lumehelbeid, käbist kuuseehteid jne.) Vahel harva oli seal ka mõni ostetud väike kingitus (nt kleepsud või piparkoogivorm) ja vahel ka tõesti seesama komm. Kui täiesti aus olla, siis tihti mul see viimasel hetkel öösel tuli meelde, ja siis oligi komm. 😂 Aga nad olid väga rõõmsad selle üle.

Ilmselt ma teen seda sel aastal jälle, ja sel aastal juba kolmele (eelmine aasta 1-aastane ei saanud, ta ei osanud sellest hoolida). Nii et ikka, jah, kuigi ma ainult 2-aastasele ei teeks, siis reaalsus ongi selline mitme lapsega, et tema tahab ka seda sama, mida õed. Eks kahju see talle ei tee, pean valima üllatusi, mis sobilikud ka talle. 
Lapsed neid üllatuskarbikesi väga ootavad. Nii et olen ise ka rahul oma otsusega.

Ilusa tausta andis ka Kadri Roosi kalender, kus saab avada aknaid, taga on lihtsalt väga ilusad pildikesed.

Mida me veel teeme?

Mulle meeldib teha plaane ja liste, ja paningi kirja, lihtsalt endale meelde tuletamiseks. Et mida me siis teeme sellel jõuluootuse ajal täpsemalt? Valime tõesti ainult tuju järgi (nii mu enda kui laste), aga kokkuvõtteks see loobki seda imelist jõulutunnet:

• kodu kaunistamine 1. Advendiks
• Advendi-pärja tegemine
• tulukeste ülespanemine
• Advendi küünalde põletamine + Advendi lood
• jõulumuusika kuulamine
• jõululaulude laulmine (ja ära õppimine - ikka vabatahtlikult. Pole ülesandeks kunagi olnud, et peaksid ära õppima, aga kuskil paari nädala pärast on lastel mitmed laulud alati juba peas)
• jõululuuletuste lugemine (ja ära õppimine - nendega sama. Pole kunagi pidanud pähe õppima. Aga lugesin neile ette lemmikuid mitu korda järjest, ja lõpuks ongi need peas)
• piparkookide tegemine ja kaunistamine
• mandariinide koorimine (ideaalne peenmotoorika töö)
• pähklite purustamine
• piparkoogimaja tegemine (see oli eelmisel aastal Adelaide enda idee ja teostus, vähese minu abiga)
• jõuluraamatute toomine raamatukogust
• jõuluraamatute lugemine 
• kontserdil käimine (või teatris, või balletis)
• Pähklipureja balleti vaatamine
• jõulutulukeste vaatamine linnas
• jõululaadal käimine
• jõuluküpsiste/pirukate küpsetamine
• jõulukaartide tegemine (eelmisel aastal ma valmistasin varakult ette "Jõulude karbi", kus olid sees igasugused erinevad meisterdamistarvikud just jõuludeks. Mida lapsed said kasutada vabalt kaartide, kingituste ja kaunistuste valmistamiseks. See oli tõesti lemmik. Lisaks just jõuludeks ostsin kuldse ja hõbedase guaššvärvi)
• jõulukaartide saatmine
• kingituste meisterdamine (oleme teinud igasuguseid, kuid mitte ülipalju. Sest ausalt öeldes midagi sellist põhjalikku lapsed ei jaksa väga teha. Kuna väikestel lastel (kuni 5-6a) on protsess olulisem kui tulemus. Muidugi ikka saab teha, aga siis meeles pidada, et see oleks ikka lapse juhitud, mitte peale pressitud ja kohustuslik protsess, kus liigne keskendumine tulemusele. Eelmisel aastal tegid meil lapsed kuuseehteid (liimipüstoliga karvaseid pallikesi kokku liimides. Näen, et sel aastal Adelaide (6-aastane) on eriti valmis kingitusi ise tegema, ja tal tulevad juba nii hästi endal välja - sest ta ongi juba teises arenguetapis ja naudib ka tulemust)
• kuusekaunistuste tegemine portselani taignast või modelleerimise savist (oleme teinud varem portselani taignast, mis on ilusam kui soolataigen. Kuid nüüd mõtlen, et molleerimissaviga oleks isegi lihtsam ja meeldivam)
• kingituste pakkimine
• nimekirja tegemine (kellele tahaks teha kaarti ja kingitust, kellele juba tehtud)
• uisutamine, uisuplatsil sooja kakao joomine
• metsamatk või mere ääres pikniku ja sooja tee joomisega (miks mitte ka lõkke sees vorstikeste küpsetamisega - seda saab teha ka talvel)
• Kadri Roosi jõulukalender
• "Eia jõulud Tondikakul" filmi vaatamine
• eelmisel aastal tegin lastele riiulisse ka sellise eraldi töö nagu kingituste pakkimine (vaata siin) - pakkisid kanga sisse (mis ongi moodne ja jätkusuutlik tegelikult), ja see on siis Montessori-viisil pakutud töö, mida saab võtta ikka ja jälle ja korrata nii palju kui soovi on. Ehk siis harjutada nii pakkimist kui ka lahti tegemist.
• veel üks alati lemmiktöö, mis võiks lapsel olla saadaval - apelsini sisse teha augukesi (nt tikuga) ja vajutada sinna nelki. Ilus ja mõnus peenmotoorika töö, mis toob ilusa lõhna tuppa.

Piparkoogid, piparkoogid..

Imelise lõhnaga töö - apelsin ja nelk

Kodu kaunistamine

 

Suur piparkoogimaja-projekt

Kaartide ettevalmistused - sädelevad värvid, käbid jms

Nii uhke oma töö üle!

Kaunistatud kodu

Liimipüstoliga kaartide kaunistamine

Jõulukaartide valmistamine

Kaartide kirjutamine - hea ka kirjutamise harjutamiseks

Lumi!

"Jõulude karp" meisterdamise materjalidega

Uisutamas

Jõulude ilu

Kaunistades kuuske

Kingituste pakkimise töö

Toome kuuse üheskoos (oleme viimastel aastatel saanud ühest talust)

Väikesed päkapikud naabritele pirukaid viimas

Jõulude-teemalised mängud

Lauamängud, tee, küünlad ja jõululaulud

Läti pekipirukate küpsetamine - jõulude ajal on kohe eriti palju küpsetamist

Jõuluraamatute väljapanek (neid on veelgi)

Ja siis päris jõuluõhtul...

Meie pere traditsioonid on, et mõned päevad enne jõule toome kuuse ja üheskoos kaunistame. Siis algab suur küpsetamine - traditsioonilised Läti pekipirukad, moonisaiakesed, piparkoogid, jõuluküpsised.. Ja muidugi igasugused jõululõhnad.
Peale pidulikku õhtusööki toimub kingituste jagamine. Kingitused me oleme oma peres pannud kuuse alla (kuigi meie peres toodi neid ikka suure kotiga). Lapsed ise on võtnud kinkide jagajate rolli, igaüks (kes soovib, aga kõik pigem soovivad) laulavad kuuse ees, kui oma kingi saavad - kuid see on muidugi vabatahtlik ja kingitust saab igal juhul. Laulame lihtsalt igal võimalusel ka koos.

Kokkuvõtteks, loodan, et igaüks leiaks enda seest - mis on just teie pere jaoks kõige olulisem? Milliseid väärtusi ja mälestusi tahaksite oma lastele edasi anda, kas need sobituvad kokku kõikide nende muude väärtustega, mida igapäevaselt oluliseks peate. Loodetavasti ikka, ja siis saabub ka rahu tunne. Oma jõulud ei pea nägema välja just nii nagu kunagi lapsepõlves oli, ega ka nii nagu teistel on. Oluline on leida seda, mis endale toob rõõmu ja seda õiget jõulutunnet. 💕

Ja et näha, kuidas meil sel aastal läheb - jälgige meid ikka Instagram'is: @montessorihetked :)