5 põhjust, miks ma tahan Montessori kooli oma lastele

Tegelikult esialgne pealkiri oli - Miks mu lapsed lähevad Montessori kooli? - aga siis mõtlesin, et vist liiga ülbe. Sest sellele vastus on vist lühike: sest meil on nii vedanud ja see imeline võimalus on üldse tekkinud!

Kuigi eks asi pole kindlasti ainult vedamises. Mäletan selgelt, kui olime just Eesti Montessori Ühingu loonud, siis iga kord eesmärkide lõpus lisasin, et - muidugi tahan lõpuks ka Montessori kóoli. Sest sel hetkel ma ausalt öeldes ei hoolinud nii väga Montessori lasteaedadest, sest mu soov oli, et lapsed oleksid koolini kodused. Aga kool oli plaanis alati. Kuigi kõrvalt imetlen koduõpet ja see tundub igati äge ja õige ja täiesti võimalik, siiski pole kunagi tundnud, et see oleks meie jaoks, nii et plaan on alati olnud, et lapsed lähevad ikka kooli.

Kuigi kool oli alati suur eesmärk ja unistus, päris mitu aastat me otseselt ei teinud midagi selle nimel. Tundus kuidagi liiga kauge.. Ja Montessori kooli ei saagi tegelikult tühja koha peale teha, ikka on vajalikud need lasteaiad esiteks. Sest Montessori meetod on tervik ja algab (hiljemalt) 3-aastaselt. Lapsed teevad nii palju ägedaid asju juba enne kooli, et kooli sisenedes nad enam ei ole valged lehed ja kõik ei algagi siis algusest, algab palju varem.

Kui nüüd vaatan tagasi, siis kooliklassi tekkimiseni on viinud ikka kõik need väikesed sammud, mida oleme teinud. Ma olen kõiki neid pealt näinud ja nii ongi, et üks väike samm võib tunduda mitte nii suur või oluline antud hetkel, aga suures pildis need kokku viivad siis imelise tulemuseni, unistuste täitumiseni!

Nii et saan päriselt uhke ka olla. Pole kindlasti ise ja üksi seda kooliklassi loonud, kuid iga väike mu tehtud asi, iga väike samm, iga loeng, iga postitus, see KÕIK on olnud oluline ja see kõik on olnud aastate pikkune töö, mis meid on siia toonud. 

Vahepeal küll oli ka selline aeg, kus juba tundus - Adelaide peab kohe kooli minema! Ja see ei paista mitte kusagilt. Üksi ma ei saa seda teha.. Nii et ilmselt ei tule. See oli nii raske tunne, et ainukese lahendusena nägin leppimist. Leppisin variant B-ga. Ehk otsisin välja, mis oleks järgmine parim variant meie pere jaoks, millega saaksime rahul olla. Kuigi meil on ka üsna hea variant C olemas - elame väikese külakooli kõrval. C pole ka üldsegi halb, sest kool on parajas suurures - väikesed klassid, seega individuaalsem lähenemine, samas ka mitte liiga väike, ilus õdus koolimaja, kohe kodu kõrval.. Ma välistan nt suuri tavakoole, kuidagi ei kujuta seda üldsegi ette vähemalt esimestes klassides, eliitkoole ka ei kujuta ette meie jaoks, Waldorfi ka mitte.
Aga Eestis on vahepeal tekkinud üsna mitu natukene-teistmoodi erakooli, kus üritatakse läheneda lapse-sõbralikumalt ja uuendusmeelsemalt, ehk montessorilikumalt. Üks nendest saigi siis meie variandiks B ja mingi aeg tundsin isegi rõõmu selle valiku üle. 

Seega - mõistan kõiki, kelle jaoks Montessori kool polegi kahjuks kättesaadav. Siis peabki valima muud, mis sobib, leppima ja nautima selle parimaid külgi.

See leppimise aeg oli aga võrdlemisi lühike, sest kuidagi teised mu kaaslased tundsid sama ärevust ja tore oli see nende energia - et ikka jaaa, peaks küll selle koolini jõudma, ja just selleks õppeaastaks kus ka Adelaide läheb kooli!
Suurim esimene samm selle suunas oli see, et ka meie imeline tulevane juhendaja Kadre Saar, kes oli üsna algusest peale ühingu liige ka olnud, oli tundnud sama kutsumust enda sees. Otsustanud, et ta ikkagi vajab just Montessorit, ja meie saime ühingu poolt teda ka toetada. Ja siis juba - kui on olemas juhendaja, siis tuleb ka kool!
Kui me kinnitasime tema koolituskulude katmise otsuse, siis ma nutsin päriselt. Õnnest.

Kui juhendaja olemas (sest teise - 20 aastase kogemusega AMI juhendaja leidmine on lihtsalt puhas õnn ja õnnistus!), mõned lapsed Montessori taustaga (ehk need esimesed imelised rühmad, mu lapsed ju tahtsid ikka sinna lasteaeda minna) olemas, siis.. Ega palju takistusi enam ei ole. Päris täitsa enda erakooliks on natuke vara, ei saaks hetkel veel kõiki nõudmisi täita. Seega koostöös mõne olemasoleva kooliga - nii tore, et Rocca al Mare oli huvitatud ja ka nägi Montessori potentsiaali. Ootame nüüd 1. septembrit! Aga muide, veebruari lõpuni on võimalik veel sinna kooliklassi kandideerida! Täpsem info ja registreerimise ankeet SIIN.

Aga mis siis on see potentsiaal? Miks meile tavakool ei sobi? Ja miks siis täpselt ma olen nii üleni õnnelik, et lapsed saavad just Montessori kooli minna? Edasi mu väga isiklikud ja subjektiivsed põhjused.

1. Päriselt individuaalne õppimine. Iga laps on erinev, tal on erinevad huvid, ta õpib erinevaid asju erineva kiirusega, seega lähenemine koolis peaks olema individuaalne - ainult nii see saab toimida ja olla päriselt lapsele kasuks. See on peamine ja suurim erinevus, ja kuigi teised ägedad koolid räägivad sellest ja sõnastavad eesmärke üsna sarnaselt Montessorile, siiski - sisu on täiesti erinev ja mitte keegi pole suutnud saavutada seda, mida on saavutanud Montessori. (Kui keegi ikka väidab, et suudab, siis ta lihtsalt ei tea, kuidas Montessori kool toimib ja et seal lapsed PÄRISELT saavad igaüks ise juhtida enda õppimist.) Kuidas Montessori seda suudab - suurim erinevus on õpetaja rollis ja korralduses. Kahjuks teistes koolides ikkagi jätkuvalt õpetaja on see, kes otsustab, mida ja millal keegi õpib (sh ka päev on jagatud, seega on otsustatud, millal nt lapsed peavad õppima emakeelt ja millal matemaatikat) ja kõik lapsed peavad läbima sama programmi samaaegselt. Õpetaja võib olla imeline ja loov ja proovida anda nii palju vabadust selle süsteemi siseselt kui võimalik - aga süsteem on jätkuvalt sama. Nii et vabandust, mitte õpetaja vist otsustab, vaid õppekava ja ettenähtud süsteem? 
Montessori kool aga toimib nii, päriselt: laps tuleb kooli, tema päev ei ole valmis seatud, ehk et millal mis ainet ta peab õppima. Tal on ees päev-nädal-kuu-aasta, ja ta saab ise seda vaikselt täita ja planeerida. Lapsed on loomulikud õppijad ja huvitatud õppimisest! (Lihtsalt kui surutud ühte süsteemi, kus pidevalt sunnitud tegema seda, mis neid ei huvita.. Muidugi motivatsioon kaob.) Seega laps mõtleb, kas ta täna alustab matemaatikast? Või äkki ta on huvitatud vulkaanidest ja hakkab hoopis ühte põnevat projekti tegema, kus kasutab nii emakeelt, loodusteadust kui geograafiat, ja kes teab, lõpuks ka matemaatikat ja inglise keelt. Laps tõesti suudab ja saab ise valida ja ise ennast juhtida - ja siis ongi õppimine põnev! Ta saab seda teha laua ääres või põrandal või hoopis muuseumis, koos sõpradega või üksi. 
Ja kui ta ei suuda välja mõelda, on kuskile kinni jäänud, ei tule see järgmine samm.. (See peamine murekoht ja hirm -  et ei saa usaldada ju, et väike laps ise suudaks enda õppimist juhtida?!) Siis on imeline tähelepanelik juhendaja, kes märkab, küsib, uurib, suunab, inspireerib. Ja laps leiab oma teed. 
Kuna juhendaja ei pea klassi ees seisma ja tervele klassitäiele uusi põnevaid töid pidevalt välja mõtlema, vaid suurem osa töötavadki iseseisvalt, tegutsevad, siis tal ongi aega märgata igat last ja päriselt individuaalselt läheneda. Kordamööda kõigile vajaduse järgi. Lapsed aga suudavad valida ja ennast juhtida, sest on seda harjutanud juba aastaid enne kooli.

Tavalises koolis mu suurim hirm akadeemilises mõttes ongi see, et lapsel on kas 1) igav (ja ta igavleb tunnis, tal kaob motivatsioon ja õppimisrõõm ja -oskused, sest kõik koolis on ju nii lihtne) või 2) liiga raske (mis jälle hävitab enesehinnangu ja loob sildi terveks eluks, et ta ei oska, et ta on kuidagi rumalam, aeglasem, peab rohkem kodus pingutama, seega pinged tulevad koolist isegi koju). Eks loogiline, kui 25 last peavad kõik õppima sama asja samaaegselt, siis üsna väikesele arvule see täpselt sobib. Teised kõik on kuskil skaala ühes või teises otsas. Ja nii iga päev, 12 aastat järjest. 

Montessori koolis laps ei kaota õppimishimu, rõõmu õppimisest, tema jaoks õppimine ja uued teadmised on põnevad ja pakuvad just parajalt väljakutset - sest alati on midagi uut õppida ja avastada, järjest osavamaks ja targemaks ta saab. Enesejuhtimine, keskendumis- ja süvenemisoskus, oma aja ja töö planeerimine - seda õpib laps  Montessori koolis lisaks kõigele muule. Montessori koolis saavutab iga laps oma potentsiaali, saab leida oma tugevamaid külgi ja nendes särada, ja samas võtta nii kaua aega kui ta vajab aladel, mis pakuvad talle rohkem väljakutset. Tavalises koolis õpib laps käskude täitmist vaatamata sellele, kas teda ise see üldse huvitab, Montessori koolis laps loob oma teekonda ja kasvab iseenda parimaks versiooniks.

2. Tagatud kvaliteetne akadeemiline haridus. Seda tagab Montessori õppekava (mis küll on oma olemuselt erinev tavalisest õppekavast, sest on pigem kui juhend ja abivahend juhendaja jaoks) ja juhendaja põhjalik haridus (eeldatavalt AMI kursuselt).
Et siis oluline esimese punkti täiendus. Jah, vabadus ja huvi ja rõõm on olulised, aga midagi õppima ikka peab ju ka? Ma tahan oma lapse jaoks parimat, et ta saaks "head" haridust, mis tähendab, et tal oleksid kõik võmalused avatud ja ta saaks elus minna seda teed, mida tahab. Et tema haridus tagaks hiljem ka seda, et ta suudaks head tööd leida ja enda eest hoolitseda.
Tunnistan, et JAH, see on minu jaoks oluline. Eks paljude lapsevanemate jaoks, sest tunneme, et ikka peame hoolitsema selle eest, et lapsed suudaksid luua pärast endale mugavat elu. Mitte et ilmtingimata peaks ülikooli minema.. Aga kui ta tahaks teha sellist tööd, mis nõuab ülikooli haridust, et ta ikka sinna sisse kindlalt saaks, see on minu jaoks oluline. 
Siinkohal Montessori annab kindlustunnet, sest ON õppekava (mida küll saab järgida väga vabalt ja loovalt ja omas tempos) ja ON pädev, koolitatud juhendaja, kes suudab last vajadusel suunata ja tagada, et kõik olulised teadmised oleksid omandatud. Kõik lapsed ei pea õppima matemaatikat tipp-tasemel, aga mingit vajalikku miinimumi saab omandada igaüks. Üksgi laps ei jää millestki ilma või taha, ei pea muretsema, et oleks tekkinud kuskil teadmistes auk, mis pärast võiks segada.
Lisaks, tegelikult ju teadmised on põnevad. See punkt ei pea üldse kõlama mornilt - kui see on enda huvist lähtudes, siis lapsed TAHVADKI palju ja sügavuti õppida.

3. Toetatud sotsiaalsed oskused ja vaimselt turvaline keskkond. Nn pehmed oskused, teistega läbisaamine, enda väljendamine, emotsionaalne intelligentsus, austus ükteise ja terve maailma vastu - need on Montessori klassi kesksed ja olulised osad, millele pannakse suurt rõhku. See ei peaks olema erand, vaid tegelikult ju peaks olema normaalsus. Esimeste klasside lapsed ei oska ennast täiuslikult juhtida sotsiaalsetes olukordades, alles õpivad ja katsetavad, seega vajavad selleks palju tuge, ilusat ja kindlat eeskuju ja turvalisust. Misiganes juhtub - saan olla kindel, et Montessori keskkonnas lahendatakse igat olukorda austavalt, et ei toimu sildistamist ega süüdistamist, vaid otsitakse ja pakutakse igale lapsele tuge. Teades, mis kõik võib juhtuda koolides, kui levinud on koolikiusamine, siis Montessori kooli puhul saab süda olla rahulik, sest juhendajate ja minu nägemus on ühtne, et  sotsioemotsionaalsest keskkonnast peab hoolima sama palju kui akadeemilisest.

4. Puudub hindamine. Tegelikult inimestena me ei vaja välispidist hinnangut - et kas saime 5 või 5+, kas oleme kellegi silmis või võrreldes teistega tublid või mitte. Mõned veel ei saa sellest aru ja lausa enda kohta arvavad, et see "motiveerib". Motiveerib küll - aga ainult pidevalt püüelda selle välispidise heakskiidu järele. Mis lõpuks loobki olukorda, et "olen väärtuslik ainult siis, kui saan vastava hinnangu". Sellele vastandiks - kui sügavat rahuldust on võimalik saada, kui järgida hoopis enda sisemist motivatsiooni! Kui ei sõltuks teiste kiitusest, vaid see tuleks enda seest. Tegelikult teame igaüks seda tunnet - kui päriselt millestki hoolime, siis see pakub meile tõelist sügavat rahulolu, siis me tahame teha, isegi kui see on raske ja nõuab palju tööd - me ei vaja siis kommi ega präänikut, vaid täidame enda tõelist sügavat elumõtet. See on võimalik ka laste puhul - kui eemaldame pideva hindamise, siis lapsed õpivadki päriselt enda jaoks. Montessori koolis ei anta hindeid ja isegi kirjeldav hindamine pole vajalik - sest iga lapse individuaalne areng on pidevalt nähtav. (Kui riik nõuab nt tasemetööd või midagi sellist, siis ikka ka Montessori lapsed täidavad need ära - aga keegi ei muretse, et kui hästi ta seda sooritab. Lisaks muidugi toimuvad (arengu)vestlused vanematega, et süda saaks rahul olla ja vanem teaks, et lapsel läheb koolis hästi.)

5. Puuduvad kodutööd. Huvitav, kuidas täiskasvanud tulevad töölt koju ja siis saame puhata ja oma hobidega tegeleda.. Aga lapsed on terve päev koolis õppinud ja siis peavad koju tulema ja.. veel õppima? Mõistmatu. Koolipäevad on piisaval pikad, aga ikka ei suudata seal ära teha piisavalt? Eks jah, peab tekitama "õppimisharjumust", aga miks seda ei saa teha koolis? Ka laste vaimne tervis on oluline, ka lapsed väärivad lihtsalt puhkamist - oma perega olemist, looduses ja õues käimist, liikumist, oma teiste huvidega tegelemist. Montessori on holistiline lähenemine selles mõttes, et arvestabki inimesega tervikuna - laps on tervik, kõik need muud osad elust on ka sama olulised kui koolitööd ja õppimine! Montessori koolis antakse ka "kodutöid", selliseid nagu - perega koos teatris käimine. Reaalne soovitus Montessori juhendajate käest ongi, et vanemad veedaksid võimalikult palju aega oma lastega ja pered teeksid huvitavaid asju koos. Imeline ja õige ju, et kasvaks ülesse mitmekülgne ja turvatundega inimene.

Ilmselt saaks veel põhjuseid lisada. Peamine lõpuks on see, et ma usun, et Montessori koolis on mu laps turvalistes kätes - aga mitte ainult füüsilises mõttes, vaid igalt küljelt vaadates. Ta saab olla tema ise! Ta saab olla rõõmus, õnnelik ja motiveeritud. Ta ei kaota õppimisrõõmu, uudishimu ja huvi maailma vastu  - see saab ainult toidetud. Temasse suhtutakse austuse ja hoolivusega, ja tema õpib sama. 

Ma ei taha üldse kriitiline olla teiste koolide suhtes, eks enamus meist tahame ju lastele head. Kohati ainult mõistame erinevalt, mis see hea on ja kuidas seda saavutada.

Tean aga nii palju, et kui keegi mulle ütleks, et pean nüüd 12 aastat minema iga päev kohta, kus mulle öeldakse, mida ja kuidas ma pean tegema, kus mul oleks null valikut, null otsustamisõigust oma elu ja aja üle, siis see oleks kohutav piin. 
Montessori kooli aga..? Läheks kohe ja rõõmuga.

Pildid Montessori lasteaiast - Pangapealse lasteaia Montessori rühmast - kuhu lapsed on nüüd aasta aega läinud iga kord täieliku rõõmuga. Koolis see ei pea muutuma, ka aastate pärast mitte.