Raamatu "Hold on to your kids" arvustus

 

Sellest hetkest, kui avatasin Gabor Maté ja tema filmi "The Wisdom of Trauma" (mida kindlasti soovitan! See peaks olema nüüd saadaval vaatamiseks - https://thewisdomoftrauma.com/), tahtsin kuulda veel, mida ta räägib just vanemlusest ja laste kasvatamisest. Avastades, et tal ongi raamat sellest "Hold on to your kids: Why parents need to matter more than peers", oli see kohe mu ASAP lugemislistis.
Päris lugemiseni jõudsin alles aasta hiljem. 😅 Aga nüüd on see loetud ja saan öelda, et igati väärtuslik raamat - soovitan väga. Seda, mis just selles raamatus, ei ole otseselt kuskil mujal sellisel viisil näinud.

Kuigi see tegelikult on kiindumusest (attachment ingl.k.), kiindumissuhtest. Ja naljakas - olen kuidagi ringiga tagasi tulnud Attachment Parenting'i juurde. Kui sündis esimene laps, ma küll hakkasin kohe Montessori kohta uurima ja lugema (sest kui Montessori avastasin, oli kohe see ahaaa! Jaa, see on õige! tunne), kuid ikka lugesin ka kõike muud - nt Waldorfi kohta, ja üks oli ka Attachment Parenting, mis tundus mulle alati väga loomulik ja õige. Olengi ennast põhimõtteliselt pidanud ühtlasi nii Attachment kui ka Montessori- lapsevanemaks. 
Kas olete kursis, mis on Attachment Parenting? Viimasel ajal ma pole sellest nii väga kuulnud enam, aga 6-7 aastat tagasi oli see küll üsna levinud. Praegu on vist see edasi liikunud ja asendunud "Respectful/Mindful" ehk austava/teadliku vanemlusega. Mis ongi normaalne, meie teadlikkus vanemluse teemadel ongi väga kiiresti kasvanud viimaste aastate jooksul.

Lühidalt, Attachment Parenting rõhutas turvalise kiindumussuhte olulisust (mis ongi täiesti laialt levinud, teaduslikult tõestatud, eks). Ja et selleks, et laps saaks olla iseseisev, peab ta esialgu olema sõltuv (lapsevanemast). Laps vajab turvalist keskkonda, turvalist kiindumust, et saaks vaikselt eralduda ja saada tõeliselt iseseisvaks. Ehk et iseseisvust ei saa ja ei tohiks peale suruda! (Mida muide mõnikord teeb valesti tõlgendatud Montessori..)
Attachment Parenting toetas selliseid asju nagu koosmagamine (co-sleeping), lapsekandmine, pikem rinnagatoitmine, positiivne distsipliin. Ja oli kindlalt vastu lapse üksi nutma jätmisele (ehk cry-it-out).

See kõik tundus mulle alati väga loogiline - olengi üritanud pakkuda lastele nii palju lähedust ja turvalisust kui nad vajavad.

Olles tookord Attachment Parenting gruppides, kuuldes, mida see kogukond räägib - nägin küll ka puudujääke, eriti mida suuremaks lapsed kasvasid. Tundus, et mõnikord vanemad ei paku piisavalt palju võimalusi lastele iseseisvuda (mida jälle rõhutab Montessori), lapsi alahinnatakse jm.

Kokkuvõtteks Attachment Parenting'i kohta - selle populaarsus ongi langenud ilmselt nende puudujääkide pärast. Aga need head osad pole kuskile kadunud ja pigem ongi nüüd veel laimalt levinud. Lisaks, turvalisest kiindumusest räägitakse ikka palju, nt selles samas raamatus.

Aga siis raamatust! Tuli välja, et tegelikult seda ei ole kirjutanud Gabor Maté, vaid temaga koos hoopis tema sõber, kes on arst-arengupsühholoog. 

Raamat on turvalisest kiindumusest ja kui oluline on see, et lastel (kuni täiskasvanuks saamiseni! S.t. et väga oluline ka teismeliste puhul) oleks turvaline kiindumus, tõeliselt lähedane suhe oma vanematega VÕI siis teiste turvaliste täiskasvanutega.

Et see on loomulik viis, kuidas peaks olema, kuidas alati on inimkonna puhul olnud, aga meie ühiskond on arenenud (peamiselt viimase 100 aasta jooksul) sellisesse suunda, et see kiindumus vanematesse on tugevalt häiritud. Tulemusena, lapsed leiavad seda kiindumust oma sõpradelt (kuid pigem "sõpradelt", sest see pole tõeline päris sõprus, vaid pigem kaassõltuvus, mis ei teeni laste tervislikku arengut). 

(Ma ei kirjuta sellist hästi ametlikku arvustust, vaid panen kirja seda, mis minu jaoks sellest raamatust tundus eriti oluline.)
Minu jaoks raamat kinnitas seda, mida olen alati ise pidanud loomulikuks ja oluliseks (kuigi tihti see ei olegi enam laialt levinud normaalsus). Autorite sõnul, tegelikult kõik see ongi väga loomulik ja peaks tulema meilt intuitiivselt, aga ühiskond on niivõrd "ära rikutud", nii väga muutunud, et paljud on selle loomuliku instinkti kaotanud ja avastavad seda ainult siis, kui juba on tekkinud tõeliselt rasked probleemid kas laste käitumises või lapse-vanema suhtes.

Normaalne ja loomulik seis inimajaloos on tuhandeid aastaid olnud selline, et väärtuseid ja kasvatust antakse "ülevalt-alla". Lapsi kasvatas "küla" ehk lapsi ümbritsesid kõik põlvkonnad, paljud erinevad täiskasvanud, kellega lastel tekkis turvaline suhe, lapsed õppisid esiteks vanematelt-vanavanematelt - ja lisaks olid nende eludes ka teised olulised täiskasvanud, alates sugulastest, naabritest, kes tundsid üksteist väga hästi, religiooni või kultuurilised liidrid jne. Nii toimus kultuuri ja väärtuste edasi andmine aastatuhandeid. 
Viimased 100 aastat, peamiselt tööstuse ja nüüd ka tehnoloogia areng, on aga kõik peapeale pööranud. 
Eks teame väga hästi, et nii on. Me oleme üksi, väikesed pered, suured linnad, "küla" on kadunud. Kui teie laps suhtleb regulaarselt oma vanavanematega või teiste sugulastega, on teil juba väga vedanud - kui lapse elus on veel teised turvalised täiskasvanud, kellega on lähedane suhe, peale ainult vanemate. 
Enamuse elud on kiired, aega on vähe, meil ei ole kogukonda, lisaks need ekraanid, mis viivad meie tähelepanu üksteiselt ja päris suhetest veel rohkem eemale.
Lapsed on omapäi jäetud, pandud hoopis üksteisega tihedalt kokku, vanuste järgi - ehk varakult lasteaeda, siis kooli, kus tihti turvaline ja lähedane suhe, turvaline kiindumus õpetajaga puudub (sest isegi kui neil on head kavatsused, tavasüsteemis on lihtsalt liiga palju lapsi rühmas/klassis ja õpetaja ei suudagi neile kõigile turvalist kiindumust pakkuda); nii et lapsed otsivad seda üksteiselt.

Nad otsivad väärtusi ja kasvatust mitte enam ülevalt-alla, vaid kultuur liigub horisontaalselt, laste vahel. See on see omavanuste kultuur, väga tõhus teiste laste seltskond ehk "peer-culture", "peer-orientation".
Sellest on saanud tänapäeva normaalsus. Lastel on olulisemad sõbrad ja kaaslased (eriti eksju koolis ja teismeliseeas!) kui oma vanemad. Normaalne ja levinud aga ei tähenda, et see oleks loomulik, tervislik ja hea. Kahjuks. 

See on probleem sellepärast, et lapsed ei saagi õppida üksteiselt. Milliseid väärtusi ja kultuuri saavad nad üksteiselt, kui keegi neist pole tegelikult küps? Ainult meie saame seda oma lastele pakkuda. Ja peaksime. Nad vajavad meid, vajavad seda turvalist ja lähedast suhet meiega, ainult see saab aidata neil kasvada õnnelikeks, tasakaalus täiskasvanuteks. 

Kui lastel seda pole ja olulisemad on omavanused, tekib terve rida erinevaid probleeme (käitumises, suhetes, tekivad erinevad sõltuvused, puudub motivatsioon, lapsed ei hooli õppimisest, ei ole enam uudishimulikud ja avatud). 
Kui see on teie laps - kes käitub ülbelt, ebaviisakalt, räägib vastu, ropendab, ei taha õppida, ei taha vanematega koos aega veeta, tahab ainult oma sõpradega olla jne - siis ilmselt väga vajate seda raamatut.

Raamatus on hästi pikalt kirjeldatud, mis kõik läheb valesti, kui see kiindumus on paigast ära. Arst jagas palju näiteid ja kogemusi, mida näinud töötades erinevate laste ja peredega. (Kuna see osa ei ole minu jaoks aktuaalne, siis tundus võib-olla liiga pikk.) 

Mind huvitasid rohkem raaamatu viimased osad, mis rääkisid sellest, kuidas seda siis vältida ja ennetada.

Ennetamine ongi - omavahelise suhte hoidmine, väärtustamine, prioriteediks seadmine. Ja teadlikkus, nähes, kus võivad peituda ohud. Suures osas on see tõesti vastu peavoolu ujumine ikka. Sest "normaalne" kahjuks ei ole see, mida me tahaks oma laste ja pere jaoks.

Jah, lapsed ikka tahavad olla teiste lastega koos, tahavad sõpru, teistega mängida ja hiljem aega koos veeta, ikka! Seda autorid ei eira. See on alati nii olnud, et lapsed on koos ka teiste lastega, AGA see suur vahe on, et samal ajal lastel oli oma täiskasvanutega turvaline kiindumussuhe. Siis kõik ongi hästi. 
Sõbrad on vajalikud, aga samas tänapäeva ühiskonnas on see "sotsialiseerumine" ületähtsustatud ja valesti tõlgendatud. 
Lapse jaoks kõige olulisem on suhe ja koosviibitud aeg turvaliste täiskasvanutega, ja palju vähem oluline on aeg teiste lastega. 
Siinkohal kergendus nende jaoks, kelle lapsed on äkki kodused või üksiklapsed - autorite, arengupsühholoogi sõnul, te ei pea mitte millegi pärast muretsema, teie lapsed ei jää millestgi ilma!

Muretsema peavad hoopis need, kelle lapsed veedavad pikki päevi koos omavanustega. Kahjuks. Teie jaoks võiks see olla ka üsna ebameeldiv lugemine, pean tõdema. Tänapäeval on see aga paratamatus, eksju, lasteaed ja kool.
Autorid ei ole küll otseselt lasteaia ja kooli vastu. Aga on soovitused, millest peaksime mõtlema. Peamiselt, ikka ja jälle, kõige olulisem on see meie enda suhe oma lastega. KUI see on tõeliselt lähedane, siis ohtu pole (isegi kui laps on päeval lasteaias/koolis). 
Mida väiksem laps, keda nt peab lasteaeda või hoidu saatma, seda olulisem oleks hoolitseda selle eest, et lapsel tekiks turvaline kiindumus oma õpetajaga.

Sest vanemad ei pea olema ainukesed turvalised täiskasvanud lapse elus. Tegelikult, mida rohkem neid on lapse elus, seda parem! Seda turvalisem. (Kui nt vanematel vähem aega, raskemad ajad või misiganes, laps ei hakkaks seda otsima oma sõpradelt, vaid tal oleksid teised toetavad täiskasvanud olemas. Oma küla.)

Nii et konkreetsed soovitused mulle endale, peale raamatu lugemist:

• Tähtsustada üle kõige meie omavahelist lähedast suhet lastega. Kõige olulisemad on ühised läheduse hetked hommikuti, õhtuti, siis kui lapsed jõuavad koju, ühised söögikorrad. Ja muidugi kõik muud koosolemise ajad - ka edaspidi peame tähtsustama pere-aega ja ka üks-ühele aega lastega. 
  Kui laps ootab seda ja tahab, kui ta räägib oma elust ja tahab sarnaneda oma vanematega, võtab vanemate väärtused omaks - siis on kõik korras.
  
  
• Jälgida, et lasteaias ja koolis tekiks lapsel lähedane ja usaldusväärne suhe õpetajaga. (Lugedes soovitusi, millest saavad õppida muide ka õpetajad, tundsin ära, et Montessori juhendajad teevad täpselt nii nagu peaks. Nt tervitavad alati igat last, kui ta rühma tuleb, suhtlevad alati austavalt, on soojad ja individuaalse suhtumisega igasse lapsesse. Teistel õpetajatel oleks siinkohal jälle palju õppida Montessori juhedajate käest!) Tundsin ära, et hetkel meie lastel on sellega väga hästi - rühma juhendaja on nende jaoks väga oluline inimene. 
  
  
• Ekraanid, need ekraanid ja sotsiaalmeedia.. Jällegi, autorid ei ole otseselt ekraanide ja digiajastu vastased, sest see ikka saab tuua ka head. Aga kahjuks paljude laste jaoks toovad kaasa pigem väga palju halba. Ehk just nende laste jaoks, kellel ei ole seda turvalist kiindumust. Peamiselt sotsiaalmeedia! Autorid väga huvitavalt seletasid just sotsiaalmeedia fenomeni - ehk et miks see on nii suureks saanud. Sest inimestena otsime kiindumust. Ja sotsiaalmeedia eksju lubab meile seda, lubab mingit ühendust, suhteid.. Aga samas, enamasti internetis need ei ole päris suhted, ja saavad olla eriti noorte laste jaoks väga kahjulikud. 
  Peame jälgima, et meie laste eludes oleks piisavalt palju päris-suhteid, ja sotsmeedia ei võtaks üle. Parem on seda vältida nii kaua kui võimalik, sest esialgu lapsed pole tegelikult veel piisavalt küpsed selle kasutamiseks. 
  
  
• Lapsed vajavad sõpru, aga parim oleks, kui nende sõbrad oleksid sellistest peredest, kus on kõik korras kiindumusega. Ehk kui lapsed on perest, kus neil oma vanematega on turvaline, lähedane suhe, siis ongi hästi ja midagi paigast ära ei lähe. Peaksime olema ettevaatlikud, kui lastel tekivad sellised sõbrad, kes hakkavad justkui meiega konkureerima ja üle võtma. 
  Peaksime alati suhtlema oma laste sõprade peredega, nende vanematega. Ja suhtlema ise oma laste sõpradega. Nagu ongi normaalne ja loomulik! Ei ole loomulik see, et põlvkonnad ei suhtle omaavahel, ei räägi, et rääkimine vanematega on "nõme" ja lapsed ainult kaovad oma tuppa. 
  
  
• Peame kasvatama ja tekitama kogukonda, "küla", kui see pole juba olemas. See on ülima tähtsusega, sest me ei saa, ei suuda ka võtta seda ainult enda peale. Üksinda me lapsevanematena ei saagi hakkama, või on see siis nii raske, et oleme lõpuks ise läbipõlenud. Peame väärtustama ja soodustama laste suhteid vanavanematega, kui võimalik, ja muu laiendatud perega. Kui seda ei ole või on liiga vähe, peame ise seda mujalt otsima - ehk looma seda "väärtustepõhist küla". Peame hoolitsema ise, et meie laste eludes oleksid need teised turvalised täiskasvanud, kes oleksid nende jaoks toeks ja olemas, et me ise saaksime ka hinge tõmmata, või meie puudumise puhul poleks lapsed järsku üksinda. 
  
  

Need olid peamised tähelepanekud mu enda jaoks. Aga äratundmishetki oli raamatus palju. Esiteks juba see, et paljud meist ise on ülesse kasvanud nii, et meil äkki ei olnudki seda turvalist kiindumust oma vanematega. (Mul õnneks oli emaga.) Siis on muidugi kohe raskem seda oma lastega tekitada.
Paljud probleemid, mis on ühiskonnas väga levinud, on võimalik ära seletada ja põhjused peituvad just selles laste kiindumussuhte puudumises. 
Ja nagu alati, palju lihtsam ja parem on ennetada kui juba tegeleda probleemidega.
AGA samas lohutus - kui misiganes probleem on tekkinud, pole mitte kunagi hilja seda parandada ja oma lapsi tagasi võita!

Kohati võiks arvata, et raamat ei sobi päris Montessoriga kokku (sest nt ütleb, et ei peaks suruma liiga suurt iseseisvust, enne kui laps ise on sealmaal, et lapsed peavadki meist sõltuma). Aga mina ausalt vasturääkivust ei näinud - eks kõik sõltub meie vaatevinklist.

Raamat sobib igati kokku austava vanemlusega ja soovitab just ja ainult austavat suhtumist lastesse, nende armastamist ja aktsepteerimist sellistena nagu nad on.

Ka kõikide probleemide puhul on täiesti mitte-soovitatud igasugused karistused ja liiga range käitumine, sest see lükkab lapsi hoopis veelgi rohkem meist eemale. 

Ainuke vastus on alati tingimusteta armastus ja aktsepteerimine. 

Ja nüüd mõned tsitaadid raamatust. Soovitan igaühte neist lugeda aeglaselt ja süvenedes. 💓

"Fitting in with the immature expectations of the peer group is not how the young grow to be independent, self-respecting adults."

"Adults who ground their parenting in a solid relationship with the child parent intuitively."

"Our society does not serve the developmental needs of our children."

"Due to a lack of collective consciousness, most adults simply follow current practices that were not designed with attachment in mind."

"Our children cannot be co-parented by people whose names we hardly even know."

"Our society puts a higher value of consumerism than the healthy development of children."

"Socializing involved whole families, not adults with adults and children with children."

"We liberate our children not by making them work for our love, but by letting them rest in it."

"No matter what unhappiness they may at times feel, children are not at risk for attacking themselves or others as long as they are able to lean on their parents, deal with what distresses them, and respond with the appropriate feelings of futility."

"Children learn best when they like their teacher and they think their teacher likes them. The way to children's minds has always been through their hearts."

"Teachers in authoritarian educational systems have not yet realized, that it was connection, not coercion, that facilitated learning."

"Teachers can lead only if their students will follow, and students will follow only those to whom they are attached."

"We face too much competition. To compensate for the cultural chaos of our times, we need to make it a habit of collecting our children daily and repeatedly until they are old enough to function as independent beings."

"We need to focus on them [our children] consciously."

"In holding on to our gift of unconditional love, the child will be holding on to us emotionally - just as the infant held with closed fist the parents finger."

"We show our pleasure in his [our child's] existence by gestures, smiles, tone of voice, a hug, a playful smile, by the suggestion of a joint activity, or simply by a twinkle in our eyes."

"The more children are pushed, the tighter they cling. (..) We cannot get to independence by resisting dependence."

"Temporary breaks in the relationship are inevitable and are not in themselves harmful, unless they are frequent and severe."

"We need to build structures that restrict the things that would take our children away from us and, at the same time, allow us to collect our children. The rules and restrictions should apply to television, computer, telephone, Internet, electronical games, and extracurricular activities. (..) Unless parents put some restrictions in place, the demand for play dates, get-togethers, sleepovers and instant messaging time soon gets out of hand."

"Family outings and holidays need to be protected."

"We have to create a time and place for an activity with a child where our real agenda is connection."

"Immature beings should not be left to their own devices in social interaction."

"Children don't need to be at home, but they most certainly need to feel at home with those who are responsible for them. Home is a matter of attachment and attachment is something we can create."

"If we were truly in harmony with the development blueprint, we would not be so concerned about children getting along with one another. We would place higher value on children's becoming able to hold on to themselves when interacting with others. (..) Only a viable relationship with nurturing adults can give birth to true independence and individuality."

"Until children become capable of independent self-appraisal, our duty is to give them such powerful affirmation that they will not be driven to look elsewhere. Such affirmations go much deeper than postive phrases of love and praise - they must emanate from our very being and penetrate to the child's core, allowing her to know that she is loved, welcomed, enjoyed, celebrated for her very existence, regardless of whatever "good" or "bad" she may be presenting us with in any given moment. (..) The only way to get peers matter less is for us to matter more."